Nädal hiljem

Kui ma oma eelmise postituse ajal olin enam-vähem kindel, et minu saatus on nälga surra, siis ma täna olen pallju optimistlikum.

Tean juba, millist piima(jooki)-juustu-jogurtit-jahu poest osta. Ämbrisse olen ka loomulikult astunud, ühe korra sõin Tallinnast tagasi sõites pool Bouny shokolaadi mõeldes, et mis see väike kogus mulle ikka teeb, aga siis olin terve õhtu kõhuvaludes ja enam ei taha.
Laupäev möödus ka valudega, ilmselt oli hommikusöögipeekonis, mille silti küll jälgisin ja midagi mulle ohtlikku ei tuvastanud, siiski koostisaineid, mis mulle ei sobi.

Pika hambaga proovisin ära ka sojatooted ja päris ausalt, mulle meeldib!

Hommikusöögiks olen teinud omletti või mikserdanud laktoosivabast maitsestamata jogurtist koos külmutatud maasikate ja vaarikatega ise jogurtit. Viilu puhast kääritatud rukkileiba olen ka vahel söönud, sellest kehv ei hakka, aga liialdada ka ei julge.

Minu suur hirm oli välja sööma minemine, sest ma ju ei tea, mis tegelikult toitude koostistes on (olles ise toitlustusega tegelevas ettevõttes töötanud ja kõrvalt ka köögipoolt näinud, siis ma ei imesta enam millegi üle). Õnneks minu lemmikkohvikus on imehea heeringasalat ja kui sealt kodujuust ära jätta, siis mulle täiesti söödav :)
Ja täna varahommikul tabasin end mõttelt, et sushi sobib mulle ka!

Õhtusöögid on mu kõige nõrgem koht, sest olen ju pool nädalast ratastel Tallinna ja Pärnu vahel ning nii on väga keeruline mõistlikult toituda.

Eile näiteks olid mel õhtusöögiks sealihasnitslid. Tavapärase paneeringu asemel kasutasime kookospiima, tatrajahu ja kookoshelbeid ning tulemust kiitsid naabridki.

Kokkuvõtvalt olen selle nädalaga palju söönud, suutnud suuremast osast ahvatlustest hoiduda, kepikõndides end taas sportima sundinud ning kaalu kaotanud 1,1kg. Enesetunne on parem, kõht pole kogu aeg punnis ja gaasiline, energiat on rohkem ning imelikul kombel on ära kadunud ka söögikordade vahel näksimise isu.

Spordist, toidust ja igapäevaelust

Väga eeskujulik blogija ma pole nagu juuresolevalt pildilt näha võib :) Aga olen kippunud kirjutama rohkem siis, kui on, millest kirjutada.

Sattusin eile Hellu blogile, leidsin sealt nii palju noppeid, mis kirjutatud justkui minust ja otsustasin ajaloo jäädvustamiseks paar rida kirja panna.

Kõigepealt spordist, sest sellest saab kõige kiiremini kirjutatud :) Sporti ma hetkel eriti ei tee, sest sõidan 3 korda nädalas Tallinn-Pärnu vahet ja need paar päeva, mis ma kodus olen, olen energiast täiesti tühjaks imetud. Enne käisin päris regulaarselt Zumbas ja Jympas, plaanin sinna naasta, kui tempo natukene järgi annab.
Ujumas käime ka vahel perega, aga ega ma oma varasemast suurest kirest jooksmisest väga unistada (veel) ei julge, sest parem põlv ikka streigib ja paarkümmend lisakilo ka kasuks ei tule.
Põlv ei andnud tegelikult enam ammu tunda, aga nädalavahetusel Cesises sai suusatades kõva koormuse ja nüüd tean juba mitmendat päeva, et uljaks ei maksa veel minna.

Mis nendesse lisakilodesse puutub, siis need on tõesti raske teema. Veel aasta tagasi olin enda jaoks ideaalses vormis, nüüd 12 kuuga olen juurde võtnud üle 20 kilo, teadmata, millest see tuleb. Kirjutasin stressi arvele, sest toitume me tegelikult üpris tervislikult ja kui minu toidusedelis midagi muutunud on, siis pigem positiivsele poolele.

Nüüd, sarnaselt Helluga, sain mõned päevad tagasi kinnitust, et minulgi on laktoosi - ja gluteenitalumatus, mis ilmselt ka kehakaalutrikkides ning üleüldises kehvas enesetundes süüdi.
Jube võõras oli seda teada saada, sest olen seni igasugust piima - ja muud talumatust pidanud seni pigem moodsa aja "haiguseks", mis võetakse jutuks siis, kui sõna dieet mainida ei taheta.
Aga võta näpust, ongi selline diagnoos olemas ja nüüd ingternetist infot otsides tundub, et paljud inimesed ongi just kardinaalselt menüüd vahetades oma tervisemuredest jagu saanud.

Minu jaoks on see endiselt üks virr-varr. Kui ma ei või hommikul enam piimaga putru keeta, mida ma siis söön? Ja mida ma kohvi peale panen, kui piima ja koort ei saa panna? Võileiba ei saa ju ka teha, leib ja sai on välistatud. Okei, omletti äkki? Aga munad panevad kõhu kinni ja sellega on mul ka probleeme veel...

Käisime siis eile põhjalikumalt poes mulle sobivaid toiduaineid otsimas. Piimatoodetega tundub asi päris hea olema, laktoosivabasid jogurteid ja juuste leidub piisavalt, võid on ka, isegi mingi piimalaadne jook olemas, mida ma veel proovinud pole.
Saia ja leiba ma ei saanudki ning vanast harjumusest rändas korvi pudruhelveste pakk, sest kohe ei jõudnud mõistuseni, et kuigi nisu ei sisalda, ei sobi mulle oder ja kaer ka.

Õhtusöökide pärast ma väga ei põe, me niikuinii teeme tavaliselt naturaalset liha/kala toorsalati või köögiviljadega. Eile keetsin veel potitäie kisselli, teised sõid seda kohupiimaga, mina jõin niisama.

Täna hommikul tegin omale tatrajahust putru. Tunnistan, et alguses polnud vigagi, lõpuks ajas öökima. Piima jõin ka mustalt, kuigi ei maitse.

Esimesed paar päeva tundsin end gluteeni- ja laktoosivabalt isegi kehvemini kui varem. Täna on juba parem, aga vahetult peale hommikusööki taob peas juba mure, mida lõunaks süüa?
Keeruliseks muudab kohanemise ka see, et nagu varem kirjutasin, olen 3 korda nädalas ratastel Tallinn-Pärnu maanteel ja nendel päevadel on mu menüü suht kaootiline olnud. Vahel jõudsin koolisööklasse enne kinnipanekut, aga nüüd pole mul seal enam midagi ilmselt süüa. Ja Statoilist kabanossi ka ju ei võta :)

Masenduses

Ärge saage minust valesti aru - ühelt poolt ma naudin seda, et ma ei pea hommikul kuskile minema. Ärkan rahulikult, joon kohvi, teen mõned vajalikud toimetused ja hakkan tööle. Plaanin asju nii nagu ise tahan ning pole kellast kellani kuskile naelutatud.

Teiselt pool ma tunnen, kuidas masendus minus aina süveneb. Mul pole ühtegi põhjust, miks koduseinte vahelt välja minna. Selle nädala jooksul olen käinud vaid toidupoes ja korra langevarjuga hüppamas, mis oli küll tore vaheldus, aga siiski.
Ma olen siin ja mul polegi ühtegi teist kohta. Mul pole ühtegi põhjust, miks mitte päev otsa pidžaamas ringi käia. Mul pole põhjust panna jalga ilusaid kingi ja minna linna. Pole põhjust end hommikul ilusaks teha ega kellelegi naeratada.
Mul ei ole sõpru, kellele nädalavahetusel helistada ja küsida, mis nad teevad. Noh, mõned on, aga nemad asuvad kaugel või hingavad sootuks teises rütmis kui mina.

Ehk see on üks masendav postitus teemal, kuidas mul ei ole mitte midagi peale minu pere ja minu kodu.

Ma tean, et ma pean ISE midagi tegema, et seda muuta. Mu elukaaslane läks just välja ja küsis, kas ma tulen ka. Ei tulnud. Tema aksepteeris seda arvates, et olen ilmselt väsinud. Aga ma pole. Ma väga tahaks minna, saada ära siit rõhuvate seinte vahelt, aga ... ma tunnen, et ma ei oska kuidagi seltskonnas olla. Minus kasvab pelgus inimeste ja suhtlemise vastu.

Ma ei ole selle uue bloggeriga ikka sõbraks saanud. Ja viimasel ajal on nii kiire ka, et ei jõuagi midagi kirjutada.

Elu jätkub endiselt käsitöölainel. Suplen lipsudes, kikilipsudes, tillukestes mütsides ning peapaeltes. Viimaste meisterdamine on minu viimase aja lemmiktegevus. Nii mõnus on istuda teleka ees, püstol käes, ja lilli liimida. Liimipüstoliga siis.
Umbes sellised nad tulevad:

Viimane on minu lemmikpilt naabriplikast, kes hea meelega on end nõus modelliks lubama. Juhuslikult tabatud hetk, milles on minu meelest nii siiras emotsioon.

***
Käsitöölaine kõrval kulgeb kõik oma rutiinset rada pidi. Mees on suurema osa ajast tööl, mina kodus ning vaikselt hakkan arvama, et ma suren suhtlemisvaegusesse mitte talvekülma nagu seni ekslikult arvasin. Nii et tulge mulle külla, ma ei kao siit kuskile.
Kallis tegi üllatuse ja bronnis meile järgmise aasta alguseks reisi. Tegelikult läheme suurema seltskonnaga, nii 12 inimest kokku. Hiina-Vietnam-Laos on esialgne kava, aga see võib veel muutuda. Kant jääb samaks muidugi.
Kallil on pühapäeval sünnipäev ja täna terve päeva olen üritanud kolmepäevasteks pidustusteks menüüd paika panna. Homme läheb kibekiireks kokkamiseks ning reede hommikul sõidan enne teisi maale ära, et saun puhtaks küürida ja külaliste saabumiseks pitslinik lauale panna.
Laupäeval peame teise peo mehe vanemate juures ning sellest saab meie esimene traditsiooniline ämmad-äiad kohtuvad üritus. Ega ma väga ei põe, mu ema oskab end suht viisakalt ülal pidada :)
Pühapäevane pidu on pühendatud naabritele ning tuleb kõige kodusem.

***

Vahepeal täitsin SAISis ära avalduse, lootusega sügisel uuesti kooli minna. Haapsalu Kolledži poole vaatan ka. Aga sellel teemal ei taha enne hõisata kui põhjust on.

Kudumipildid uues kuues

Need telefoniga tehtud fotolaadsed tooted minu viimase aja kudumitest said uue kuue. Päris modellide ja päris kaameraga.
Laske silmal nüüd puhata :)

Aga enne seda tahaksin veel panna teele tänusõnad mõne hea inimese suunas.
Kõigepealt olen ma äraütlemata õnnelik oma elukaaslase üle, kes on mind sellel kudumisteekonnal tohutult innustanud ja julgustanud ning üritanud mulle selgeks teha, et võibolla ongi selles kõiges midagi erilist. Ilma temata te ilmselt neid fotosid ei näeks.
Teiseks on mul maru vahvad naabrinaised, kes tulid ilma palumata modellideks. Eks ma neilegi kord tasun :)
Ja muidugi minu lemmikvend, kes lahkelt sponsoreeris meie ettevõtmist oma fotokaameraga (eks ma vaikselt ikka unistan, et sünnipäevaks saan omalegi uue).

No olgu, ei piina teid kauem! Siin nad on:

Lisaks nn omatoodetele tegin vahepeal ühe imekena kolmnurkse Haruni salli (otsi tasuta mustrit Ravelryst), materjaliks alpakavill:

Ja mõned paarid oma romantilise pitsmustriga randmesoojendajaid. Seekord materjaliks Debbie Blissi meriinovill, täiesti uskumatult pehme ja mõnus.

Lisaks on mul selles suvekleitide seerias veel üks kleit, mis ei ole valmis, ning ports asju, mis lähevad erinevatele ajakirjadele ning mida ei tohi enne avaldamist näidata.

Uudiseid, uudiseid!

See on see, kui ammu bloginud pole..
Logisin käsitööblogi jaoks Wordpressi, kõik näis nii uus ja võõras. Tulen siia... Bloggeris sama värk. Võttis ikka mitu head hetke, et aru saada, mis toimub.

Pikalt kirjutada hetkel ei saa, sest olen näljast nõrkemas. Lühidalt viimast kuud kokku võttes võib öelda, et hetkel on asjad nii, et palgatööga sai lõpp. Uue poole hetkel ei vaata ka. Natukene nokitsen paarile väikefirmale turundust teha, aga see on rohkem hobikorras ja soovist näha, kuidas ideed reaalsuses toimivad.

Kudumiäri aga plaanime ühiste jõududega käima lükata. Suvekollektsioon saab kohe-kohe üles, mõned asjad veel lõpetada ja fotoshoot ootab ka ees.
Paari piilupilti saan aga teiega jagada:

Elu suurim seiklus algab nädala pärast!

Pean klaarima ühe vana võla ja rääkima, kuidas töövestlus läks.
Lühidalt öeldes väga hästi! Isegi ooterežiimile ei pandud, juba sama kohtumise lõpus tehti pakkumine ära. Olin tol hetkel jube õnnelik, tegelikult olen praegu ka, aga hinge on pugenud väike kahtluseuss...

Mitte, et mulle miski selle juures ei meeldiks, aga... Olen ju pikalt unistanud sellest, et midagi ISE teha. Seni ei tundunud õige aeg olevat. Praegu, kui mul on olemas väga toetav tagalatiim, tunnen end enesekindlamalt kui enne. Ehk mul on jäänud viimane nädal vanas töökohas, mille järel on mul kaks nädalat hingetõmbeaega ja maikuust peaksin uues kohas alutama. Sees aga närib, et mis siis kui ei läheks...
Tegelikult plaanin vahepealset kahte nädalat niikuinii tegusalt sisustada ja oma käsitööäri jõudsamalt käima lükata. Esimesed sammud selleks on juba  tehtud. Aga minu uus töö (ekspordialal) nõuab väga palju aega ja energiat ning ma kardan, et mõlema jaoks ei jätku võhma. Teisest küljest oleme me aina rohkem hakanud rääkima uuest titast ja need plaanidki lükkuvad jälle teadmata ajaks edasi. Selle pärast ma niiväga ei muretse - ma tunnen, et eneseteostuse mõttes on mul käsil praegu kõige viljakam aeg ja see muu tilulilu kannatab veel paar aastat oodata. Vist.

Mis siit ka välja ei tuleks, olen kindel, et tegu on minu elu kõige suurema seiklusega. Lähen tööle ja hüppan pea ees tundmatusse kohta. Pean ehitama üles kogu süsteemi nullist ja ujuma õppima ilma, et keegi käest hoiaks. Samas on see nii minu moodi - mul peab olema esmapilgul püüdmatuna näiv väljakutse, et ma motiveeritud midagi tegema oleksin.
Tõenäoliselt saab minust ka selle kõrval ettevõtja. Seda maailma olen juba kombanud, aga õppida on nii palju, nii palju. Vastutus kasvab, sest jällegi ei plaani ma piirduda lihtsate lahendustega. Aga kuskil sees miski ütleb mulle, et seekord väga valesti ei lähe.

Lisaplaan selleks kaheks vabaks nädalaks on mul ka: hakkan lõnga värvima!

Tööst ja töö otsimisest

Lähen homme töövestlusele.

Teadsin juba pikalt, et siia ma kauaks jääda ei plaani, aga uue koha otsimine polnud mulle prioriteet ka. Mõtted liikusid pigem ikka selles suunas, et midagi ise tegema hakata.
Siis jäi see pakkumine mulle silma. Väike taustauuring ja firma oma töökultuuri ning suhtumisega hakkas meeldima. Töö on ka parasjagu väljakutseid pakkuv ja kõrget saavutusvajadust nõudev, mida ma hetkel just vajangi.
Ega ma mingeid lootuseid ei hellitanud, aga saatsin CV ja motivatsioonikirja ära. Varjamata, et tegemist on minu jaoks võõra valdkonnaga, kus mul kogemus puudub. Mängides avatud kaartidega. Ja voilaa - mõni aeg hiljem oli mu postkastis kiri sooviga, et oma visioonid rohkem lahti kirjutaksin.

Kergekäeliselt ma seda ülesannet ei võtnud, aga üle ka ei pingutanud. Otsustasin jääda iseendaks ning end mitte üles kiitma hakata. Pigem rõhusin sellele, et minu motiveeritus välja paistaks.
Kaks päeva hiljem oli mu postkastis uus vastus. Väga positiivne - et kuigi on ka teisi kandidaate, oodatakse just minuga kohtumist väga.

Täna ta nüüd siis helistas. Väga muhe mees oli. Lubas mulle homme hommikul isegi koju järgi tulla, et ei peaks ühistransaga teise linna otsa seiklema hakkama :)

Kes teab, võibolla on minu eelis see, et mul pole seda töökohta iga hinna eest vaja. Kui ma ei saa, ei kaota ma midagi. See teeb pingetest vabaks ja lubab julgem ning otsekohesem olla. Ja kui peaks olema tegu minu võimalusega, siis jah, ma haaran sellest rõõmuga kinni!

Mul on töövestlustega selline kentsakas lugu, et need korrad, kui kuskile kandideerinud olen, saan lugeda ühe käe sõrmedel kokku. Ja kõigil nendel kordadel olen soovitud koha ka saanud. Ehk mul puudub äraütlemise kogemus, mida ma varem ka väga pelgasin. Hetkel enam mitte.
Kui ma oma praegusesse kohta tööle tulin, pidin ise kahele potentsiaalsele tööandjale ära ütlema, kes mõlemad end samamoodi enda juurde ootasid. Ma ei arva, et tegin sellel hetkel vale valiku, aga kindlasti oleks saanud teha parema. Samas olen ka siin väga palju õppinud - minu roosa mull elust ja kõigi inimeste headusest on purustatud :)

Põgus pilguheit tulevikku

Pean vist oma sõnu sööma - lahusolek polegi nii kerge. Esimese üksiku õhtu kodus tundsin end väga imelikult. Midagi oli puudu. Läksin vara magama ning hommikul tõusin enne kella, sain hakkama. Eile öösel olin hoopis oma venna juures naistepäeva tähisamas ja täna maandusin uuesti koju. Üksi, isegi kratti pole. On veel imelikum. Aga nädalavahetus tuleb tihe ja hoiab rakkes: homme hommikul krati jalkatrenn, siis külalised, õhtul veel üks kohtumine, pühapäeva hommikul plaanin Nooruse Majja zumbasse minna ja päevaks sõidame maale ämma-äia juurde.
Siis ongi jäänud vaid nädal ning mõned päevad lisaks ja ta tuleb juba koju.

Krati kooliplaanidest niipalju, et oleme pärast pikka kaalumist otsustanud ta Rääma asemel hoopis Vabakooli panna. Selle kasuks rääkisid väikesed klassid, hinnetevaba hindamissüsteem, aktiivne kooliväline tegevus, personaalne töö lastega ja naabrite positiivsed kogemused. Ei saa märkimata jätta ka soodsat asukohta kodu lähedal.

Tööl palusin omale eile viisakalt hakata asendajat otsima. Saadi minu põhjustest aru, miks sellise otsuse langetasin. Olen olemas veel täpselt nii kaua kui vaja, ehk uue inimese leidmise ja välja koolitamiseni. Kindlasti pole minu eesmärk paberitega vehkida ja pärast kuud nelja tuule poole kaduda. Tahan, et neil hästi läheks, kas siis minuga või minuta.

Mis ma edasi tegema hakkan, seda täpselt ei teagi. Mõtteid on, võimalusi ka, kui kallis tagasi tuleb, eks siis arutame lähemalt. Kõigepealt tahaks puhata niikuinii. Teen maale sauna taha peenra ja kasvatan porgandeid :) Mul on hea meel, et mul on vabadus ja julgus selline otsus vastu võtta.
Teiselt poolt on kahju ka. Mulle meeldivad need inimesed, kellega ma koos töötan. Ma usun, et seal majas liiguvad asjad õigemas suunas kui seni. Ma hakkan puudust tundma paljudest muusikutest, loomeinimestest ja lihtsalt kaasamõtlejatest.

Kahjuks ei ela me maal - ehkki tulevikuplaanid sinna liiguvad - aga selline ökotaluniku-kanakasvataja-lõngavärvija elu istuks mulle hästi.

Kolmekesi

Eelmise jutu jätkuks oleme vahepeal veel ühe koorma puid toonud. Sama stsenaarium muidagi kordus - tal oli vaja tööle tagasi tormata ja mina siis üksi ladusin neid. Aga ta sõidab järgmine nädal teisele poole maakera ära ja ma vähemalt ei külmu selle paari üksiku nädalaga surnuks.

Oleme nüüd mõnda aega kolmekesi elanud. Ma täpselt ei teagi, millal ja kuidas see juhtus, aga ühel päeval ta lihtsalt ei läinud enam ära.
Päris tore on. Vaikselt hakkab normaalne elurütm tagasi tulema, mõlemal on oma asjad ajada ja enam ei lükka neid tahaplaanile selleks, et õhtul teleka ees kaisutada saaks.
Kohanemine võtab ikka aega. Üritame üle olla sellest, et eeldame, mida teine parasjagu tahaks või ei tahaks teha. Küsida on lihtsam, jäävad vääritimõistmised ära. Istume vahel ikka veinipudeliga köögilaua taga (sellest ajast, kui lõpuks toolid saime) ja võtame aega lihtsalt rääkimiseks. Ja ikka on üllatusi nii palju.

Mõnes mõttes on meil lihtne, sest meil kummalgi pole suurt kogemustepagasit eelmisest elust. Mul on selja taga üks lühike kooselu, mille jaoks olin ilmselgelt liiga noor. Temal pole sedagi. Teisalt on raske, sest kaks individualisti on harjunud peamiselt iseendaga arvestama. Siis muretsedki üle ja proovid teist igale poole plaanidesse sobitada. Niipalju, et ühel hetkel saab liialt.

Tegelikult ootame mõlemad seda kahte nädalat, mis nüüd eraldi oleme. Eelkõige vist selleks, et uue mugava eluga juurde kogutud kolm kilo turjalt maha saada :)

Talvepuudest

Iga talv olen ma täiesti veendunud, et sellel aastal ma külmun surnuks. Siiani pole seda juhtunud :)

Aga reedel ma vihastasin külma koju jõudes (pärast eriti väsitavat tööpäeva) ahjukütte peale korralikult. Või mitte niivõrd kütte, kui kogu puumajanduse peale.

Kui me paar kuud tagasi kolisime, oli meil korteris puid mõne päeva jagu. Piisav aeg, et mees, kes metsaga niikuinii tegeleb, jõuaks maalt puud ära tuua. Läks päev, läks kaks, järele jäi vaid käputäis halge. Puid ei kuskil. Kuulsin vaid kõrvalt paari telefonikõnet, kui kellelegi helistati ja uuriti puude hinda. No et maal on need väljas seisnud, niisked, enda omad ei kõlba. Kange nagu ma olen, paluma ei hakanud, organiseerisin siis ise ühe väikese kaubikutäie - nii 1,5 ruumi - puid, et härra saaks ajapikendust.

Ise maksin, ise võtsin vastu, ise ladusin keldrisse ja oh seda üllatust, kui teinepool siis õhtul avastas, et probleem on lahendatud. Kuna kohe oli teada, et kevadeni me sellega välja ei vea, aga paar kuud ikka, arvasin naiivselt, et see on piisav periood maal ära käimiseks.

Kuni üle-eelmise nädalani, mil viimased puud said keldrist tuppa ja virn hakkas ahju kõrvalt märgatava kiirusega kahanema. Lõin käega - ega ma üksi sooja saada ei taha! Pealegi pole väljas ülemäära külm ja mul on õhksoojuspump. Jääbki kütmise vaev ära.
No siis ta pühapäeva õhtul avastas, et jama on majas ja asjad hakkasid imeväel liikuma. Kõne isale, järgmine päev puud auto peal ja hoovis. Viskasime need maha ja üllatus-üllatus, kui härra teatas, et tal hakkas järsku kiire ja peab ära minema, vedagu ma ise keldrisse :)

Vedasingi! Mitu tundi vedasin korvi- ja sületäie kaupa neid alla, varbaidpidi vees sumbates, sest meil kipub vesi keldrisse. Viimase korvitäiega istusin tükk aega huves lumehanges ja üritasin keldriakent uuesti ette saada ( arvasin algul, et sealt on lihtsam alla loopida, a maa oli liiga märg).

No mis siis, ei hädalda. Puud olemas, elu ilus, aga .... need puud ei lähe põlema! Ma mõtlesingi, et mis valem see on, mille järgi puud olid paar kuud tagasi märjad, aga nüüd, pärast pikka tormi- ja vihmaperioodi ning esimest lund järsku kasutamiseks kõlblikud.
Okei, süütetabletiga pole hullu, viskad selle ahju ja võtavad visalt tuld, aga siiski võtavad! Ainult et mulle tundub, et need tukid hõõguvad nii kaua, et kui nad lõpuks kustunud on, jõuab ka ahi maha jahtuda.

Reedel juhtus nii, et süütetabletid olid otsas. Proovisin ajalehega, kasetohuga, väikese halgudega tund aega, aga mida polnud, oli tuli ahjus. Lõpuks istusin üleni tahmasena koridoris ja lihtsalt nutsin, kirves ühes ja halud teises käes. Kallis helistas ja tormas mu nutupurske peale süütetablette tooma. Poolteist tundi hiljem sain põlema ja tema vabandas, et selline lohe on olnud, et varem asjaga ei tegelenud.

Edaspidi on kütmine tema teema. Mina enam ei torgi. Tol reede õhtul lõin käega ja kütsin lõpuks pliidipuudega, sest need põlesid paremini. Tema veel imestas järgmine päev, et oi kui tubli, viitsisin pliidi alla ka tuld teha pärast kogu seda jändamist. Ei hakanud rõõmu rikkuma ja olin vait :)

Kapselkohvimasina esimene puudus ilmutas ennast. Kapsleid müüake Pärnus ainult ühes kohas ja loomulikult olid need sealt vahepeal otsas ning täna on üle kolme päeva esimene hommik, kui saan jälle rahulikult kodus kohvi juua.

Hommikud on viimasel ajal üldse hiliseks jäänud, sest ma tööle lähen alles 10-11 paiku ja kratt ka hetkel lasteaias ei käi, seega varasema seitsme ajal ma ärkan nüüd kaheksast nagu Temagi ja saan veel rahulikult tund-poolteist kohvitassi taga uimerdada. Tema on viie minutiga riides ja läinud.

Meie elu on loksunud mingisse mõnusasse stabiil-rutiinsesse rütmi, mis minusugusele rahutule hingele imekombel isegi meeldib. Hea on tulla koju, teha koos süüa, niisama toimetada, lihtsalt olla. Ta ei ela siin ametlikult, aga pole viimasel ajal enam ära ka läinud. Ja minu pärast võib ta olla täpselt nii kaua, kui tahab ja tulla, millal ise soovib.

Tööl on hetkel huvitavad ajad, Pere Restoranid omadega upakil (aga see pole enam kellelegi üllatus) ja meil käsil omanikuvahetus. Aga põnevat toimub - üleeile tulime välja infoga, et korraldame 24. veebruaril Metsatöllu 13. sünnipäeva ansamblitega Lehmatöll ja Hundi Hammasratas. Ning juba täna annab meil esimese avaliku kontserdi Sepo Seemani uus bänd Citamiin, mis on omamoodi austusavaldus kunagisele Vitamiinile :)

Vanast uude

Mõtlen, kuidas möödunud aastat kokku võtta, aga täpselt ei teagi. Palju muutuseid oli. Häid ikka rohkem kui halbu.

* Veebruarist alustasin uuel töökohal. Oh, kuidas see aasta mind karastanud on! Oleks ma enne ajakirjanikuks saamist töötanud vähemalt sama pika aja suurettevõtte pisikese mutrina, oleks minust kindlasti palju õiglasem ajakirjanik saanud. Naiivsus on kadunud, samas ka usk sellesse, et kõik inimesed on toredad ja head ning alati parimate kavatsustega. Aga see on olnud väärt kool!

* Isiklikus plaanis olen saavutanud mingi stabiilsuse, vahepealsest august välja roninud ja praegu julgen juba öelda, et elan stabiilset ja mõnevõrra igavat elu. Raputasin maha need inimesed, kes mind koormasid. Sain aru, et kõigi murede eest ei saa mina vastutada, oma pead panti pannes. Ja need mõned, keda ei anna raputada.. Nendega hoian mõõdukat distantsi ja reserveeritust.

* Me kolisime uude korterisse. 3 tuba, ahjuküte, vaieldamatult parim vaade aastavahetuse ilutulestiku nautimiseks. Toredad naabrid ja pisike hoov, et kratt saaks ka omapead õues käia. Õemees tunnustavalt jõulude ajal naeris, et iga kalamehe unistuste kodu - ööseks viskad põhjaõnge magamistoaaknast jõkke ja hommikul naudid värsket kala :)

* Me kolisime kahekesi, aga meid on üha tihedamini siin kolm. Meile - mulle ja talle - on isiklikus plaanis oligi see aeg väga keeruline, aga lõppes positiivselt. Mais läksime suure mürtsuga laiali, saades mõlemad haiget. Kuude jooksul õppisime teineteist jälle usaldama ja tänaseks oleme oma suhtele ladunud väga tugeva vundamendi. Ma tean, et tagasilööke võib veel tulla ja ilmselt tulebki, aga seda, mida meil on, polegi nii vähe. Väärib pingutamist, kannatlikkust ja kompromisse.

* Investeerisin varasemast rohkem aega kudumisse. Jällegi tänu Talle, kes jonnaka järjekindlusega argumenteeris, miks ma peaksin seda tegema. Tulemused on käegakatsutavad.

* Õppisin nautima kokkamist. Küpsetada on mulle alati meeldinud, aga lihtsalt perele igapäevaselt süüa teha.. No ei! Nüüd on meil sellest saanud omamoodi traditsioon - tööpäeviti hommikust söömas käies teeme plaani, mida õhtul kodus valmistada, pärast tööd väike poetiir ja ühine söögitegemine. Oluliselt on muutunud ka minu menüü, kust leiab senisest rohkem kala ja köögivilju. Selles ka minu imelise (irw) figuuri saladus, mille kohta korduvalt päritud on :D Tõsi, eelmise aastaga kaotasin tõesti ligikaudu 10 kilo ja natukene peale.

* Põhjust eriliselt rõõmustada on selle üle, et minu väike vennatütar on paranemas. Napp aasta tagasi ei olnud meist keegi kindel, et ta selle võitluse vähiga võidab... Praegu on ta rõõmus ja jutukas pisikene preili, kes saab endiselt ravi, aga kelle verenäitajad on head.

Kui nüüd tänavuseks plaane teha (lubadusi nimme andma ei hakka), siis mõned mõtted peas keerlevad:

* Tahaks uuesti spordi leida. Eelkõige jooksmise. Hea algus oleks juba täna minna ja omale uus tuulejakk osta, siis poleks takistavaid tegureid. Liiati kui elan täpselt jooksuraja alguses. (Pool)maratoni plaani ma pole veel päris tallele pannud ja endiselt unistan sellest, et kunagi jooksen oma esimese täispika maratoni just Roomas.

* Tööga on nii, et on muutuste aeg. Kas ja kui pikalt ma siin jätkan, on hetkel lahtine. Ootan need muutused ära ja vaatan jooksvalt, kas need lähevad minu arusaamadega kokku või mitte.

* Käsitööärile tahaks ka uue hingamise anda. Mõtteid on, aega mitte...

* Sügisel saadan lapse esimest korda kooli. Kratil on tähed ja numbrid kenasti selged, lugemine hakkab ka vaikselt tulema. Plaani järgi saab temast Rääma põhikooli õpilane ja kuigi sõber-direktor Elmo maalis mulle ükskord linnas trehvates värvika pildi sellest, kuidas augustilastel saab kõige raskem olema, olen tänaseks veendunud, et ta saab hakkama.

* Hing ihkab puhkust. Kallis sõidab nüüd peagi paariks nädalaks Lõuna-Ameerikasse ja minu jaoks on see aasta jooksul esimene kord, kui pean temast pikemalt kui päeva lahus olema. Lootus oli, et jõuame enne seda ka ise väikese tripi teha, aga ilmselt jääb see plaan aasta teise poolde. Pole me ju veel ammu plaanitud reisile Tartussegi jõudnud :)

Unistustes ja unistamisest

Istun köögis teetassi taga ja kuulan Rein Rannapi ning Maarja plaati "Suudlus läbi jäätunud klaasi", mille Rannap mulle paar aastat tagasi kinkis. Polegi seda varem karbist välja võtnud, aga praegu on see nagu rusikas silmaauku, ehk sobib vaiksesse jõuluõhtusse imehästi.

Avastasin, et Dolce Gustoga saab edukalt teevett ka keeta - jätad lihtsalt kohvikapsli lisamata. Oleme sellesse masinasse vist mõlemad armunud ning leidsin juba ühe tuttava, kellel sama aparaat kodus ning kellega kahasse Ebayst selliseid jooke tellida, mida Eestis ei müüda.

Täna juhtus selline õnnetu lugu, et kõigepealt lõikasin oma vasakust pöidlast jupi maha ning natukene hiljem põletasin parema käelaba ahjus täielikult ära. Kudumine hästi välja ei kukkunud, aga trükkida on parema käega isegi võimalik.
Tema muidugi ehmatas korralikult, kui linnast helistas ja küsis, kas poest on midagi vaja tuua. "Kui viitsid, hüppa korra apteegist läbi ja too plaastrit. Ma lõikasin pöidlast tüki maha, aga muidu on kõik korras."
Tegelikult oli täiesti mõttetu soov, sest näpuotsas plaaster niikuinii ei seisa, aga haavapuhastusvahed ja side ajasid asja ära. No õmmelda pole siin midagi, tükk läind, mis sa enam teed... Kelle idee oli uued teravad noad osta, ah?


Laura rikkus mu jõulurahu ja istutas pähe plaani järgmise aasta mais minna Nordea Riia poolamaratonile. Jah, 2009 poleks see mingi ulme olnud, aga praegu? Vähem kui 150 päeva, olematu vorm ja streikiv põlv... Kas ma saan hakkama?
Nõusolekut veel ei andnud, aga jooksualase lektüüri kangutasin raamaturiiulist alla... Oleks praegu selline ilm nagu hommikul, oleks ilmselt jõe ääres väikese testtiiru ka teinud, aga vihma ja tuulega hästi ei taha. Mul hakkab nüüd ju Jaansoni rada otse akna alt ja rajale saamiseks peab vaid väravast välja astuma.

Isegi kui Riia maraton minu jaoks ei realiseeru, tõi see tagasi need kunagised unistused, mis praeguseks kuskile kaduma on läinud.
Ma unistasin sellest, et joosta maratoni ühes oma lemmiklinnas Roomas. Ja ma usun, et kunagi seda ka teen. Millal, ei tea.
Ma unistan, et saaksin sõita USAsse mõnele Vogue Knitting Live! üritusele ja õppida uusi tehnikaid maailma parimate kudumisspetside käe all.
Ma unistan reisist Kanadasse, et näha oma silmaga, kuidas Koigu lõngad need maagilised värvikombinatsioonid saavad.
Koigust rääkides, siis palju aega on möödas, aga minu esimene kudumidisain nende ajakirjas peaks ilmuma tuleva aasta märtsis. Igatahes andis Taiu mulle teada, et asi on kohal, said mu näpunäidetest aru ja Maie aitab mustri kokku kirjutada. Minu jaoks oli see väga ambitsioonikas projekt, sest nii keerukat mustrit ma pole varem kirjutanud, liiati võõras keeles.
Praegu seisab mul kapis veel mitu kera Koigut ja mõtlen, mis nendega peale hakata.. Nii ilus lõng, et ilma inspiratsioonita niisama raisata ei raatsi.

Ma olen täna õhtul kratiga kahekesi, aga enam ma ei karda, sest mul polnud raske lasta tal minna - ta tuleb tagasi!

Kuidas jõulud said päästetud

 

Kahjuks sellist pilti nagu siin tänavu jõulude ajal ei näe... Eile, kui me käisime Sugari jõulupeol, oli korraks isegi tunne, et maa läheb valgeks, aga ... täna ei midagi. 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis napp paar päeva tagasi polnud üldse kindel, et meil tulevad nii ilusad jõulud nagu nüüd välja kukkusid. Nimelt me suutsime paar päeva tagasi lahku minna. Jah, see paljude sõprade silmis kadestatud ideaalne paar ei olnudki nii täiuslik kui välja paistis. Ei, ärge mõistke valesti, meil on tohutult hea koos. Aga nagu varem maininud olen, teadsin ma kohe alguses, millise pagasi ma temaga kaasa saan. Teadsin, et ta on katki. Nii juhtuski, et nädala sees, peale mõne ajast vindumist, kui kõik polnud enam päris korras, andsin ma talle vabad käed - mingu, kui ta tunneb, et tal on üksi parem. Ja ta valis minemise. Teadmisega, et ta on siia väga tagasi oodatud, aga ainult siis, kui ta on kindel, et ta tahab minuga koos olla.

Igatahes ma olin päris kindel, et see on lõpp. Tõsi, ma lootsin, et ei ole, aga sisimas panin end valis kõige hullemaks. Üle paari aasta lõi mul välja ärevushäire, millest ilma kiirabi ja rahustiteta jagu ei saanudki. Sellele järgnev öö ja päev olid ühed kõige hirmsamad: et ma vähegi midagi muud suudaksin teha kui diivanil teki all lebada ja nutta (mul on ju siiski laps!), kirjutas perearst (et kratt oli niikuinii haige, pidime sinna juhuslikult järgmisel päeval minema) mulle rahustid. No mitte päris Xanaxit, vähe leebemad tilgad, aga siiski.

Ja ma võtsin neid. S--t oli endiselt olla, aga vähemalt ei hakanud enam keset tänavat nutma. Igapäevased toimetused suutsin teha nii, et kodust välja minnes kirjutasin kogu tegevuskava üles, sest muidu läks mul lihtsalt poolel teel meelest, kes ma olen, miks ma olen ja kus ma olen.
Nii et mul oli segadushetkedeks taskus paber stiilis "mine Port Arturisse, osta paprikat ja mune, mine korrus allapoole Koduekstrasse, osta kuusejalg (see, mis 5,99 maksab), lahku poest, ära unusta üle tee minnes vaadata, et autot ei tuleks". Selle viimase ma lisasin nimekirja siis, kui oleksin silla juures äärepealt sebral auto alla jäänud.
Otsustasin, et enne nutan omal silmad peast, a neid tilku ma rohkem ei võta. Teisel päeval ei võtnudki. Olin öösel isegi paar tundi vist maganud.
Oli neid, kes said minust aru. Kes muretsesid. Neidki oli, kes patsutasid õlale ja ütlesid, et aeg parandab kõik haavad. Oi kuidas ma seda lauset vihkan! Juba viimased 13 aastat kui mulle isa matuste ajal samamoodi öeldi.
Jah, ilmselt ma olen liiga emotsionaalne, aga kui olla kellegagi väga pikalt iga päev koos, on väga raske ja kummaline, kui teda ühel päeval enam pole...

Igatahes, minu masenduse teisel päeval, kui olin saatnud Oliveri naabripoistega õue, et ise jälle rahus diivanil tönnida saaks, koputas keegi uksele. Meil on välisuks lukus, arvasin, et ülalt naaber ja kui ma oma vesise näo diivanilt ukse poole keerasin, nägin ainult maast laeni ulatuvat kuuske. See oli poole suurem kui teine, mille krati tungival nõudmisel hommikul ostsin ja õue prügikasti kõrvale õhtut ootama jätsin.
Kuuse taga oli Tema. Ta tuli tagasi! Selgus, et üksi polegi nii hea olla. Ma klammerdusin ikka tükk aega ta kampsuni küljes enne kui olin kindel, et ei kujuta seda ette ning pärast vähemalt saja lubaduse pinnimist, et ta ei lähe rohkem minema, olin nõus haaret lõdvemaks laskma.
Nojah, mõni võib nüüd öelda, et mis see siis ära pole - osad lähevad üle nädala lahku. Aga mina tean, et kui ta tuli tagasi, siis ta on veendunud, et tal on minuga koos kõige parem olla. Ta pole mees, kes väga kergelt oma sõnu loobiks. Ta pole kunagi otsustanud vastu oma tõelisi tahtmisi selleks, et minule meele järele olla. Ta on mulle alati näkku öelnud kõik asjad, mis teevad mulle haiget, aga on läbinisti ausad. Sellepärast mul pole ka mingit põhjust temas kahelda: kui ta ütleb, et ta igatses mind, siis nii ongi.

Nüüd on jälle selline tunne nagu oleks esimest päeva armunud. Jõulupidu, mille ma tahtsin vahepeal suures kurvastuses üldse ära jätta, oli kõige toredam üldse: minu venna ja õe pere olid siin, ema tegi imelise kapsa ja ahjuliha nagu tavaliselt, lapsi oli terve maja täis, kuusk ehitud ja jõuluvana käis!
Mina istusin ja mõtlesin, et ma ei oskagi rohkem midagi soovida: mul on tore ühtehoidev pere, vahva laps ja mees, keda ma armastan! Muide, ma polegi kunagi varem kellelegi öelnud, et ma teda armastan. Jajah tean: 25 aastat, mitu suhet ja üks laps hiljem see lõpuks tuli, siirast südamest :)

Mitte midagi soovimisega on aga nii, et meil on nüüd uus pereliige. Ta on itaallane ja ta nimi on Dolce Gusto. Ehk siis see, et ma täna enne pidu kogemata oma presskohvikannu kilduseks viskasin, oli nagu märk, et mõni tund hiljem on meil uus kapselkohvimasin.
Tõttöelda läks sellega hästi, sest ma olin täiesti kindel, et ma kingin Talle täpselt samasuguse kohvimasina. Kallis käis seda  vähemalt pool aastat iga kord Home&Gourmet poes Port Arturis silitamas, kui me sinna sattusime. Aga viimasel hetkel plaan muutus ja ta sai midagi muud. Muidu oleks meil mõlemal praegu oma kohvikeetja :)

Masin on igatahes popp - teeb kapslitega mitut erinevat kohvi, kakaod ja teed ka. Jäätee ja -kohvi kapslid on samuti olemas, aga neid veel Eestis ei müüda. Elevust siia muidugi jagus ja pärast mitmeid katsetusi me saime isegi cappucino tehtud :) Esimene kord läks vähe nihu - mina sain kohvi, vennanaine sooja piima. Ei teadnud ju, et need on erinevatesse kapslitesse pakendatud ja ühe joogi jaoks peab mõlemat koos kasutama :)
Ma väga soovitan, maru laheda aparaadiga on tegu, nagu kohviku minivariant oa kodus - jook valmis oluliselt mugavamalt ja kiiremini kui tavalise kannu või presskannuga. Ainukeseks miinuseks saab pidada kapslite mõnevõrra kõrget hinda, aga seda ma ütlesin kohe, et neid hakkab ta ise ostma. Samas, muidu me joome kohvi peamiselt kodust väljas ja alla euri tassi ei saa vist kuskilt, ning euriga vaid nendest kohtadest, kus meil käpp sees. Sellest tuleb igal juhul soodsam.

Ma soovin teile kallid sõbrad, et igaüks leiaks oma jõuluime. Hoidke palun endale kalleid inimesi. Üks asi, mida minu varalahkunud isa õpetas, oli, et kordaminekutel on vähe väärtust, kui neid kellegagi jagada pole.

***

PS! Põrgukiz küsis uue kodu pilte, aga neid pole sellel lihtsal põhjusel, et hetkel pole ka fotokat. Küll tuleb!

Saame sõpradeks!

Oliver läks eile suure surmaga üksi õue. Meil on nüüd suur hoov ja kuigi lasteatraktsioonid talvekorteris, on ikkagi ruumi joosta ja mängida.
Suure surmaga sellepärast, et ta pole harjunud ju ilma minuta kuskil käima. Aga kaugel see kool ikka on, oleks aeg natukene iseseisvust õppida.

Igatahes õue ma ta sain ja natukese aja pärast olid ülalt naabripoisid ka platsis. Needsamad, kellega ta kolimisest saati on tahtnud tuttavaks saada.
Piilusin vaikselt köögiaknast ja tükk aega tundus, et midagi head siit ei tule: lapsed kõik oma hoovinurkades, põrnitsesid üksteist, aga mingit kommunikeerumist polnud näha. Nojah, mis ikka, panin selle paariaastase vanusevahe arvele: kui ei klapi, siis ei klapi.

Läks veel oma pool tundi, kui Oliver oli kobinaga ukse taga ja küsis, kas Rasmus võib meile külla tulla. Hurraa-hurraa! Umbes kella 13st päeval nad mängisid vaheldumisi toas ja õues kuni magamaminekuni, ilma kära ja kisata. Lihapalle, mis ma lõunaks tegin, mugisid kahe suupoolega ja üldse olid head lapsed.
Mulle oli olukord natukene võõras, sest Oliveril pole enne sõpru ju külas käinud. Eelmises kodus meil polnud selleks ruumigi. Korraga oli hetkeks kurb, et poiss hakkab suureks kasvama, saab ilma minuta hakkama.

Me saime härraga isegi nii palju vaba aega, et käisime vahepeal tunnikese piljardit mängimas. Tagasi tulles oli kergendus missugune: maja püsti, mööbel terve, ainult toad natukene segamini :)

***

Süüa ma tegin nädalavahetusel lausa kolmel päeval, mis minu puhul on midagi erakordset. Reede õhtul marineerisin lõhet selle retsepti järgi. Kallis kiitis, vend ja vennanaine käisid laupäeval külas ja ka kiitsid. Laupäeval tegime ahjulõhet toorjuustuga ning eile siis lihapalle.
Mees igatahes kurtis, et kui nii edasi läheb, on ta varsti paks :) Mina juba olen!

Me oleme nüüd pühapäevast saati uues kodus olnud. Voodi saime kokku, puid on ka, ülejäänud asjadega tegeleb siis, kui aega on. Ehk sööme papptaldrikutest ja ainult ahjukala ning -liha, sest potti-panni pole ja neid saab resti peal küpsetada :)

See oli äkki pühapäev, kui ma tulin Oliveri vanaema juurde viimast, kallis tegi samal ajal köögis süüa ja väga äraseletatud näoga ütles, et tegi midagi jubedat: rüvetas minu köögiriistu. Ma kohe ei saanud aru, millest jutt, aga siis nägin, et segab jäätisekulbiga kausis salatit. Nojah, salatilusikas meil on, aga tema meelest sobiks sellele mingi teine otstarve.

Nädalavahetus oli hull, sest ameeriklastel lõppes tänupüha ja algas ametlik jõulushoppingu hooaeg. Mulle tähendas see, et olin hüppeliselt suurenenud töömahu tõttu sunnitud omale ühe kuduja lisaks otsima. Õnneks leidsin ilma erilise vaevata. Aga viimased päevad on läinud hiliste öötundideni pakkides ja logistikat korraldades, et need tellimused kõik võimalikult kiiresti teele saaks. Ma ei julge ennustada, aga ehk järgmise paari nädalaga saab trall läbi.

Ja siis hakkab juba enda jõuluhullus. Sugulased ähvardasid, et tänavune jõulupidu toimub meie juures, aga kui ma oma kitsukest korterit vaatan (mis muidu nii pisikene ei tundugi), siis ma hästi ei kujuta ette, kuhus ee lastebande mahutada.

Kodujuttu

Leppisime kokku, et korter on korter ja maja on maja, ehk seniks, kuni ühte kindlat kodu pole, kumbagi neist peatuspaikadest nii ei nimeta ka.

Majas olen ma nüüd pühapäevast saati iga päev ahju kütmas käinud. Praegu kütan ka. Annab seda niiskust siit ikka välja suitsetada, aga mõningane progress on märgatav: kui pühapäeval oli temperatuur 12, siis vahepeal mitu päeva juba 14 ja täna, kui ma saabusin, oli toas 16 kraadi sooja! Praegu väidab õhksoojuspumba termomeeter, et on 19 kraadi, aga kuna ma köhin nagu hobune ja olen korralikult külma saanud, siis mul on raske seda uskuda.

Loomulikult pole kõik tõrgeteta läinud.

Kummut läks transportimisel katki ja telekas mängib hetkel põrandal. Leidsin eile "sõbralt sõbrale" poest ühe laheda kapi, aga täna tagasi ei jõudnud ja kardan, et see on ära ostetud.

Ringluspoes oli lahe voodi, mis Oliverile sobiks. Aga 70x190 mõõdus ja madratsit polnud. Ega kellelgi pole sellist madratsit üle või tea, kust soodsalt saaks?

Põrandad on küll täispuidust, aga jube külmas. Kust mulle meelde jäi, et puitpõrand pidi laminaadiga võrreldes palju soojem olema? No meil on külm kelder põranda all. Vaipasid on ilmselgelt vaja.

Minu voodit pole ikka  veel kokku saanud, seda tuleb natukene parandada. Äkki nädalavahetusel õnnestub siin juba ööbida ka.

Puid on mul riiulis täpselt nii palju, et homme saab veel kütta. Õnneks homme hommikul tuleb natukene puid juurde (aga kaugeltki mitte see kogus, mis talveks vaja) ja need peab ilmselt kohe keldrisse vedama, muidu pole kuiv puu enam varsti nii kuiv, kui välja vaadata...

No ja nipetnäpet veel, aga need on pisiasjad: liist siia, lamp sinna jne.
Prügiveoavalduse saatsin ära, aga lepingut pole veel tulnud. Tea, kas peaks juba uurima või kaua neil läheb?

Seoses hommikuse puudeveoga on mul homme tiba teistsugune tööpäev. Hommikul klõbistan kodus ja õhtul saab minust.... ettekandja :) Õnneks teie seda pilti ei näe, tegu on reserveeritud üritusega,  aga meil on krooniline tööjõupuudus ja ma vahelduse mõttes proovin meeleldi midagi uut.

Tema: "Kus sa oled?"
Mina: "Kodus."
Tema: "Ok, ma jõuan ka kohe, keeran just väravatest sisse."
Mina: "Mis väravatest?"
Tema: "No need, mis enne maja on."
Mina: "Aaa, ma olen teises kodus."

Keeruline see periood, kui ühes kohas pole otsi veel päris kokku tõmmanud ja teises on asjad paigas, aga ise veel puudu.
Kaks õhtut olen nüüd uues korteris ahju kütnud. Eile õhtul enne kütmist oli toas tervelt 12 kraadi sooja. Õhksoojuspumba ja ahju koostoimena õnnestus see venitada 19 peale. Aga ahi paistab kuivanud olevat ja edaspidi saab rohkem kui paari halu kaupa sinna tuld teha.
Puud on muidugi selline hell teema hetkel, et need, mis korteris olemas olid, kahanevad väga kiirelt. Ehk siis talvekütet on vaja. No ja nagu kingsepal pole kingi, pole metsamehel puid :) Aga ta lubas sellega ikkagi ise tegeleda.

Sissekolimast takistab meid niisiis temperatuur ja pisiasjad, mis veel sättida vaja - voodit pole kokku saanud, köögid mõned riiulid ja lamp puudu. Voodi on siiski peamine mure, lambi ja riiuliteta ma saan mõnda aega hakkama, aga põrandal magada ei tahaks.

Muidu on tore koht. Linna aastavahetusilutulestiku vaatamiseks kindlasti üks linna parimaid :) Jooksurada algab otse ukse eest ja kui ma kala püüaksin, võiksin elutoa aknast visata õnge ligunema. 

Suur boonus on see, et omanik elab meil kohe ülemisel korrusel - ehk nt täna, kui ma ise olen kella üheksani õhtul rakkes, saan ma paluda, et ta ise ahju ära kütaks :) 

Lõpp ja algus

Päris kolinud me veel ei ole, aga eile käisin uues korteris, täna tehakse seal veel viimased väikesed nokitsemised ja põhimõtteliselt on ta sissekolimiseks valmis.
Eile juba pakkisin kodus vaikselt asju, algul arvasin, et neid palju ei saagi ning kolime ühe autotäiega ära... Aga võta näpust, vist ikka nii libedalt ei lähe.


Mul on veel puudu voodi ja kirjutuslaud lapsele ning diivanilauda oleks ka vaja, aga sellega on aega. Ja puud, aga meespool lubas selle probleemiga ise tegeleda. Või mulle vähemalt tundus, et ta tegeleb...

Pikalt kirjutada ei saa, tunni pärast ootab mind hambaarst. Olen selle uue arsti juures käinud vaid mõned korrad, olen äärmiselt rahul temaga, aga kui Pärnu hambapolikliinikus mulle üritati selgeks teha, et minu esisilla tuunimisega on peagi lõpp, siis nüüd tundub, et oleme alguses: hambad ehitatakse korralikult ühepikkuseks, laminaadid võetakse maha ja kroonid lähevad asemele. Sest selgus, et minu esihambaid on lapsena nii palju parandatud, et oma hambapinda neil peaaegu polegi ja laminaadiga on see oht, et võin hamba lihtsalt pooleks hammustada.

Ma räägin ju, et mu esisild on juba praegu kallim, kui mõne mehe auto :(