Spordist, toidust ja igapäevaelust

Väga eeskujulik blogija ma pole nagu juuresolevalt pildilt näha võib :) Aga olen kippunud kirjutama rohkem siis, kui on, millest kirjutada.

Sattusin eile Hellu blogile, leidsin sealt nii palju noppeid, mis kirjutatud justkui minust ja otsustasin ajaloo jäädvustamiseks paar rida kirja panna.

Kõigepealt spordist, sest sellest saab kõige kiiremini kirjutatud :) Sporti ma hetkel eriti ei tee, sest sõidan 3 korda nädalas Tallinn-Pärnu vahet ja need paar päeva, mis ma kodus olen, olen energiast täiesti tühjaks imetud. Enne käisin päris regulaarselt Zumbas ja Jympas, plaanin sinna naasta, kui tempo natukene järgi annab.
Ujumas käime ka vahel perega, aga ega ma oma varasemast suurest kirest jooksmisest väga unistada (veel) ei julge, sest parem põlv ikka streigib ja paarkümmend lisakilo ka kasuks ei tule.
Põlv ei andnud tegelikult enam ammu tunda, aga nädalavahetusel Cesises sai suusatades kõva koormuse ja nüüd tean juba mitmendat päeva, et uljaks ei maksa veel minna.

Mis nendesse lisakilodesse puutub, siis need on tõesti raske teema. Veel aasta tagasi olin enda jaoks ideaalses vormis, nüüd 12 kuuga olen juurde võtnud üle 20 kilo, teadmata, millest see tuleb. Kirjutasin stressi arvele, sest toitume me tegelikult üpris tervislikult ja kui minu toidusedelis midagi muutunud on, siis pigem positiivsele poolele.

Nüüd, sarnaselt Helluga, sain mõned päevad tagasi kinnitust, et minulgi on laktoosi - ja gluteenitalumatus, mis ilmselt ka kehakaalutrikkides ning üleüldises kehvas enesetundes süüdi.
Jube võõras oli seda teada saada, sest olen seni igasugust piima - ja muud talumatust pidanud seni pigem moodsa aja "haiguseks", mis võetakse jutuks siis, kui sõna dieet mainida ei taheta.
Aga võta näpust, ongi selline diagnoos olemas ja nüüd ingternetist infot otsides tundub, et paljud inimesed ongi just kardinaalselt menüüd vahetades oma tervisemuredest jagu saanud.

Minu jaoks on see endiselt üks virr-varr. Kui ma ei või hommikul enam piimaga putru keeta, mida ma siis söön? Ja mida ma kohvi peale panen, kui piima ja koort ei saa panna? Võileiba ei saa ju ka teha, leib ja sai on välistatud. Okei, omletti äkki? Aga munad panevad kõhu kinni ja sellega on mul ka probleeme veel...

Käisime siis eile põhjalikumalt poes mulle sobivaid toiduaineid otsimas. Piimatoodetega tundub asi päris hea olema, laktoosivabasid jogurteid ja juuste leidub piisavalt, võid on ka, isegi mingi piimalaadne jook olemas, mida ma veel proovinud pole.
Saia ja leiba ma ei saanudki ning vanast harjumusest rändas korvi pudruhelveste pakk, sest kohe ei jõudnud mõistuseni, et kuigi nisu ei sisalda, ei sobi mulle oder ja kaer ka.

Õhtusöökide pärast ma väga ei põe, me niikuinii teeme tavaliselt naturaalset liha/kala toorsalati või köögiviljadega. Eile keetsin veel potitäie kisselli, teised sõid seda kohupiimaga, mina jõin niisama.

Täna hommikul tegin omale tatrajahust putru. Tunnistan, et alguses polnud vigagi, lõpuks ajas öökima. Piima jõin ka mustalt, kuigi ei maitse.

Esimesed paar päeva tundsin end gluteeni- ja laktoosivabalt isegi kehvemini kui varem. Täna on juba parem, aga vahetult peale hommikusööki taob peas juba mure, mida lõunaks süüa?
Keeruliseks muudab kohanemise ka see, et nagu varem kirjutasin, olen 3 korda nädalas ratastel Tallinn-Pärnu maanteel ja nendel päevadel on mu menüü suht kaootiline olnud. Vahel jõudsin koolisööklasse enne kinnipanekut, aga nüüd pole mul seal enam midagi ilmselt süüa. Ja Statoilist kabanossi ka ju ei võta :)