Masenduses

Ärge saage minust valesti aru - ühelt poolt ma naudin seda, et ma ei pea hommikul kuskile minema. Ärkan rahulikult, joon kohvi, teen mõned vajalikud toimetused ja hakkan tööle. Plaanin asju nii nagu ise tahan ning pole kellast kellani kuskile naelutatud.

Teiselt pool ma tunnen, kuidas masendus minus aina süveneb. Mul pole ühtegi põhjust, miks koduseinte vahelt välja minna. Selle nädala jooksul olen käinud vaid toidupoes ja korra langevarjuga hüppamas, mis oli küll tore vaheldus, aga siiski.
Ma olen siin ja mul polegi ühtegi teist kohta. Mul pole ühtegi põhjust, miks mitte päev otsa pidžaamas ringi käia. Mul pole põhjust panna jalga ilusaid kingi ja minna linna. Pole põhjust end hommikul ilusaks teha ega kellelegi naeratada.
Mul ei ole sõpru, kellele nädalavahetusel helistada ja küsida, mis nad teevad. Noh, mõned on, aga nemad asuvad kaugel või hingavad sootuks teises rütmis kui mina.

Ehk see on üks masendav postitus teemal, kuidas mul ei ole mitte midagi peale minu pere ja minu kodu.

Ma tean, et ma pean ISE midagi tegema, et seda muuta. Mu elukaaslane läks just välja ja küsis, kas ma tulen ka. Ei tulnud. Tema aksepteeris seda arvates, et olen ilmselt väsinud. Aga ma pole. Ma väga tahaks minna, saada ära siit rõhuvate seinte vahelt, aga ... ma tunnen, et ma ei oska kuidagi seltskonnas olla. Minus kasvab pelgus inimeste ja suhtlemise vastu.