Masenduses

Ärge saage minust valesti aru - ühelt poolt ma naudin seda, et ma ei pea hommikul kuskile minema. Ärkan rahulikult, joon kohvi, teen mõned vajalikud toimetused ja hakkan tööle. Plaanin asju nii nagu ise tahan ning pole kellast kellani kuskile naelutatud.

Teiselt pool ma tunnen, kuidas masendus minus aina süveneb. Mul pole ühtegi põhjust, miks koduseinte vahelt välja minna. Selle nädala jooksul olen käinud vaid toidupoes ja korra langevarjuga hüppamas, mis oli küll tore vaheldus, aga siiski.
Ma olen siin ja mul polegi ühtegi teist kohta. Mul pole ühtegi põhjust, miks mitte päev otsa pidžaamas ringi käia. Mul pole põhjust panna jalga ilusaid kingi ja minna linna. Pole põhjust end hommikul ilusaks teha ega kellelegi naeratada.
Mul ei ole sõpru, kellele nädalavahetusel helistada ja küsida, mis nad teevad. Noh, mõned on, aga nemad asuvad kaugel või hingavad sootuks teises rütmis kui mina.

Ehk see on üks masendav postitus teemal, kuidas mul ei ole mitte midagi peale minu pere ja minu kodu.

Ma tean, et ma pean ISE midagi tegema, et seda muuta. Mu elukaaslane läks just välja ja küsis, kas ma tulen ka. Ei tulnud. Tema aksepteeris seda arvates, et olen ilmselt väsinud. Aga ma pole. Ma väga tahaks minna, saada ära siit rõhuvate seinte vahelt, aga ... ma tunnen, et ma ei oska kuidagi seltskonnas olla. Minus kasvab pelgus inimeste ja suhtlemise vastu.

Ma ei ole selle uue bloggeriga ikka sõbraks saanud. Ja viimasel ajal on nii kiire ka, et ei jõuagi midagi kirjutada.

Elu jätkub endiselt käsitöölainel. Suplen lipsudes, kikilipsudes, tillukestes mütsides ning peapaeltes. Viimaste meisterdamine on minu viimase aja lemmiktegevus. Nii mõnus on istuda teleka ees, püstol käes, ja lilli liimida. Liimipüstoliga siis.
Umbes sellised nad tulevad:

Viimane on minu lemmikpilt naabriplikast, kes hea meelega on end nõus modelliks lubama. Juhuslikult tabatud hetk, milles on minu meelest nii siiras emotsioon.

***
Käsitöölaine kõrval kulgeb kõik oma rutiinset rada pidi. Mees on suurema osa ajast tööl, mina kodus ning vaikselt hakkan arvama, et ma suren suhtlemisvaegusesse mitte talvekülma nagu seni ekslikult arvasin. Nii et tulge mulle külla, ma ei kao siit kuskile.
Kallis tegi üllatuse ja bronnis meile järgmise aasta alguseks reisi. Tegelikult läheme suurema seltskonnaga, nii 12 inimest kokku. Hiina-Vietnam-Laos on esialgne kava, aga see võib veel muutuda. Kant jääb samaks muidugi.
Kallil on pühapäeval sünnipäev ja täna terve päeva olen üritanud kolmepäevasteks pidustusteks menüüd paika panna. Homme läheb kibekiireks kokkamiseks ning reede hommikul sõidan enne teisi maale ära, et saun puhtaks küürida ja külaliste saabumiseks pitslinik lauale panna.
Laupäeval peame teise peo mehe vanemate juures ning sellest saab meie esimene traditsiooniline ämmad-äiad kohtuvad üritus. Ega ma väga ei põe, mu ema oskab end suht viisakalt ülal pidada :)
Pühapäevane pidu on pühendatud naabritele ning tuleb kõige kodusem.

***

Vahepeal täitsin SAISis ära avalduse, lootusega sügisel uuesti kooli minna. Haapsalu Kolledži poole vaatan ka. Aga sellel teemal ei taha enne hõisata kui põhjust on.