Haige inimene olen!

Muidugi kohe, kui julgen maratoniplaani järjekordselt kõva häälega välja hõigata, hakab tervis streikima.
Haige inimene olen ikka!

Eilne päev möödus silme ees sädelevaid täppe kokku lugeda üritades. Vererõhk oli minu jaoks ebatavaliselt kõrge (122/76 tavapärase 100/60 asemel) ja perearstiliinil konsulteerides sain kinnituse, et see võib katuse minema sõidutada küll.
Sattusin seekord toreda tohtri otsa, keda vist tõsiselt ka huvitas, et mul parem hakkaks. Varasemast ajast liiniga nii positiivseid kogemusi pole ja reeglina sinna ka ei helista, aga eile ei saanud oma arsti enam kätte.
Õhtul kodus läks veel hullemaks, sisse lõid valud aga täna tundub, et hakkab enam-vähem normaalseks elu minema. Füüsilisest koormusest soovitati paar päeva siiski hoiduda, eriti kui kuumus järele ei anna, aga tundub, et seda muret pole, hommikul näitas termomeeter 19 kraadi.

Heast enesetundest on nüüd puudu veel korralik uni.
Maadlesin mitu tundi vastiku tüütu kärbsega, kes mul voodis otsas jalutas ja kui ma end teki alla ära peitsin, siis nina peale istuma tuli. Maha ka ei õnnestunud teda lüüa, peksin vaid lahtise käega iseennast :)

2011 Rooma maraton

Mul hirmsasti närib, et end selleks sügiseks maratonivormi ei saa.
Tahtsin väga joosta, aga talvel maadlesin parema põlve valuga, olin muidu laisk ja trenni tekkisid augud sisse. Kevadel jooksma hakates oli tunne, et jõudsin vahepealse ajaga nulli tagasi.
Nautisin head elu, võtsin 5kg juurde ja siin ma nüüd olen :)

Tegelikult tuleb praegugi nutt peale, kui oma jooksude aegasid vaatan, kõigun kuskil 6-7 minuti vahel kilomeetri kohta, pigem ikka kuue poole. Aeglane olen võrreldes sügisega, pole parata. Samas oli eelmise sügise kava järgi see just paras tempo, millega suudaksin maratoni läbida.

Nüüd on plaanis SUURPÄEV teha 20. märtsil 2011 Rooma maratonil.
Mulle Rooma meeldib, esiteks on seal mida rajal vaadata, lisaks ei taha ma joosta esimest maratoni päris võõras kohas ning rolli mängib ka see, et rada on ehitatud ühele, mitte kahele ringile.

Aga kaikaid lendab mulle kogu aeg kodaratesse. Murtud varvas, koerahammustus, nüüd on vasak jalg veelauasõidust kange...

Proovin ikka rajal püsida ja praegu tegeleda põhja ladumisega, et oleks hiljem, millelt kiirust lisama hakata.

Eile jooksin 4km rahulikus tempos sörki, oleks veelgi jooksnud, kui poleks kohtunud sõudeklubist trennikaaslasega ja otsutanud hoopis klubisse ujuma minna :)

Vees, vee all, vee peal

Käisin neljapäeval esmakordselt veelauda sõitmas.
Esimesed 10 minutit kulusid selle peale, et küsida Vidrikult kõikvõimalikke küsimusi kukkumise kohta, unustades, et eesmärk on sellel laual püsti seista, mitte pidevalt pikali lennata :)
Järgmisena tundus päris kõhe hüpata paadisillalt alla, mingi plaat jalge külge teibitud. Lendasin peadpidi sisse, nina vett täis ja läga kurgus. Endisele kõvale ujujale oli see paras šokk.
Suur oli üllatus, et kuivitrenni teha ei lastudki ja põhimõtteliselt veeti mind kohe kaatri taha.
Pärast neljandat katset lauale püsti saada läks lugemine sassi ja hakkas tunduma, et kogu ettevõtmine saabki selline olema nagu juuresolevalt pildilt näha.

Aga vedas!
Lõpuks oli lauale tõusmise nõks selge ja kulgemine veel päris lõbus. Hüpete ja trikkideni veel ei jõudnud, seda proovime järgmine kord.
Mina Vidrikut ei uskunud, kui ta käskis pärast sõitu korralikult lihased läbi venitada. Mis see 15 min laual seismist ja lihtsalt kinni hoidmist jooksjale ikka teeb? Ehee, naiivitar olen, tuleb välja, et paljugi!
Järgmisel päeval joostes lohistasin vasakut jalga järel, reie pealmine lihas oli nii kange, et seda oleks võinud puulõhkumispakuna kasutada.
Ja eile oli veel hullem päev, kui enam ükski käsi ja jalg normaalselt ei liikunud.
Täna olen kaelast endiselt kõõrakas, aga muu hakkab vaikselt paika loksuma.