Käisin neljapäeval esmakordselt veelauda sõitmas.
Esimesed 10 minutit kulusid selle peale, et küsida Vidrikult kõikvõimalikke küsimusi kukkumise kohta, unustades, et eesmärk on sellel laual püsti seista, mitte pidevalt pikali lennata :)
Järgmisena tundus päris kõhe hüpata paadisillalt alla, mingi plaat jalge külge teibitud. Lendasin peadpidi sisse, nina vett täis ja läga kurgus. Endisele kõvale ujujale oli see paras šokk.
Suur oli üllatus, et kuivitrenni teha ei lastudki ja põhimõtteliselt veeti mind kohe kaatri taha.
Pärast neljandat katset lauale püsti saada läks lugemine sassi ja hakkas tunduma, et kogu ettevõtmine saabki selline olema nagu juuresolevalt pildilt näha.
Aga vedas!
Lõpuks oli lauale tõusmise nõks selge ja kulgemine veel päris lõbus. Hüpete ja trikkideni veel ei jõudnud, seda proovime järgmine kord.
Mina Vidrikut ei uskunud, kui ta käskis pärast sõitu korralikult lihased läbi venitada. Mis see 15 min laual seismist ja lihtsalt kinni hoidmist jooksjale ikka teeb? Ehee, naiivitar olen, tuleb välja, et paljugi!
Järgmisel päeval joostes lohistasin vasakut jalga järel, reie pealmine lihas oli nii kange, et seda oleks võinud puulõhkumispakuna kasutada.
Ja eile oli veel hullem päev, kui enam ükski käsi ja jalg normaalselt ei liikunud.
Täna olen kaelast endiselt kõõrakas, aga muu hakkab vaikselt paika loksuma.
0 comments:
Post a Comment