Nädal hiljem

Kui ma oma eelmise postituse ajal olin enam-vähem kindel, et minu saatus on nälga surra, siis ma täna olen pallju optimistlikum.

Tean juba, millist piima(jooki)-juustu-jogurtit-jahu poest osta. Ämbrisse olen ka loomulikult astunud, ühe korra sõin Tallinnast tagasi sõites pool Bouny shokolaadi mõeldes, et mis see väike kogus mulle ikka teeb, aga siis olin terve õhtu kõhuvaludes ja enam ei taha.
Laupäev möödus ka valudega, ilmselt oli hommikusöögipeekonis, mille silti küll jälgisin ja midagi mulle ohtlikku ei tuvastanud, siiski koostisaineid, mis mulle ei sobi.

Pika hambaga proovisin ära ka sojatooted ja päris ausalt, mulle meeldib!

Hommikusöögiks olen teinud omletti või mikserdanud laktoosivabast maitsestamata jogurtist koos külmutatud maasikate ja vaarikatega ise jogurtit. Viilu puhast kääritatud rukkileiba olen ka vahel söönud, sellest kehv ei hakka, aga liialdada ka ei julge.

Minu suur hirm oli välja sööma minemine, sest ma ju ei tea, mis tegelikult toitude koostistes on (olles ise toitlustusega tegelevas ettevõttes töötanud ja kõrvalt ka köögipoolt näinud, siis ma ei imesta enam millegi üle). Õnneks minu lemmikkohvikus on imehea heeringasalat ja kui sealt kodujuust ära jätta, siis mulle täiesti söödav :)
Ja täna varahommikul tabasin end mõttelt, et sushi sobib mulle ka!

Õhtusöögid on mu kõige nõrgem koht, sest olen ju pool nädalast ratastel Tallinna ja Pärnu vahel ning nii on väga keeruline mõistlikult toituda.

Eile näiteks olid mel õhtusöögiks sealihasnitslid. Tavapärase paneeringu asemel kasutasime kookospiima, tatrajahu ja kookoshelbeid ning tulemust kiitsid naabridki.

Kokkuvõtvalt olen selle nädalaga palju söönud, suutnud suuremast osast ahvatlustest hoiduda, kepikõndides end taas sportima sundinud ning kaalu kaotanud 1,1kg. Enesetunne on parem, kõht pole kogu aeg punnis ja gaasiline, energiat on rohkem ning imelikul kombel on ära kadunud ka söögikordade vahel näksimise isu.

Spordist, toidust ja igapäevaelust

Väga eeskujulik blogija ma pole nagu juuresolevalt pildilt näha võib :) Aga olen kippunud kirjutama rohkem siis, kui on, millest kirjutada.

Sattusin eile Hellu blogile, leidsin sealt nii palju noppeid, mis kirjutatud justkui minust ja otsustasin ajaloo jäädvustamiseks paar rida kirja panna.

Kõigepealt spordist, sest sellest saab kõige kiiremini kirjutatud :) Sporti ma hetkel eriti ei tee, sest sõidan 3 korda nädalas Tallinn-Pärnu vahet ja need paar päeva, mis ma kodus olen, olen energiast täiesti tühjaks imetud. Enne käisin päris regulaarselt Zumbas ja Jympas, plaanin sinna naasta, kui tempo natukene järgi annab.
Ujumas käime ka vahel perega, aga ega ma oma varasemast suurest kirest jooksmisest väga unistada (veel) ei julge, sest parem põlv ikka streigib ja paarkümmend lisakilo ka kasuks ei tule.
Põlv ei andnud tegelikult enam ammu tunda, aga nädalavahetusel Cesises sai suusatades kõva koormuse ja nüüd tean juba mitmendat päeva, et uljaks ei maksa veel minna.

Mis nendesse lisakilodesse puutub, siis need on tõesti raske teema. Veel aasta tagasi olin enda jaoks ideaalses vormis, nüüd 12 kuuga olen juurde võtnud üle 20 kilo, teadmata, millest see tuleb. Kirjutasin stressi arvele, sest toitume me tegelikult üpris tervislikult ja kui minu toidusedelis midagi muutunud on, siis pigem positiivsele poolele.

Nüüd, sarnaselt Helluga, sain mõned päevad tagasi kinnitust, et minulgi on laktoosi - ja gluteenitalumatus, mis ilmselt ka kehakaalutrikkides ning üleüldises kehvas enesetundes süüdi.
Jube võõras oli seda teada saada, sest olen seni igasugust piima - ja muud talumatust pidanud seni pigem moodsa aja "haiguseks", mis võetakse jutuks siis, kui sõna dieet mainida ei taheta.
Aga võta näpust, ongi selline diagnoos olemas ja nüüd ingternetist infot otsides tundub, et paljud inimesed ongi just kardinaalselt menüüd vahetades oma tervisemuredest jagu saanud.

Minu jaoks on see endiselt üks virr-varr. Kui ma ei või hommikul enam piimaga putru keeta, mida ma siis söön? Ja mida ma kohvi peale panen, kui piima ja koort ei saa panna? Võileiba ei saa ju ka teha, leib ja sai on välistatud. Okei, omletti äkki? Aga munad panevad kõhu kinni ja sellega on mul ka probleeme veel...

Käisime siis eile põhjalikumalt poes mulle sobivaid toiduaineid otsimas. Piimatoodetega tundub asi päris hea olema, laktoosivabasid jogurteid ja juuste leidub piisavalt, võid on ka, isegi mingi piimalaadne jook olemas, mida ma veel proovinud pole.
Saia ja leiba ma ei saanudki ning vanast harjumusest rändas korvi pudruhelveste pakk, sest kohe ei jõudnud mõistuseni, et kuigi nisu ei sisalda, ei sobi mulle oder ja kaer ka.

Õhtusöökide pärast ma väga ei põe, me niikuinii teeme tavaliselt naturaalset liha/kala toorsalati või köögiviljadega. Eile keetsin veel potitäie kisselli, teised sõid seda kohupiimaga, mina jõin niisama.

Täna hommikul tegin omale tatrajahust putru. Tunnistan, et alguses polnud vigagi, lõpuks ajas öökima. Piima jõin ka mustalt, kuigi ei maitse.

Esimesed paar päeva tundsin end gluteeni- ja laktoosivabalt isegi kehvemini kui varem. Täna on juba parem, aga vahetult peale hommikusööki taob peas juba mure, mida lõunaks süüa?
Keeruliseks muudab kohanemise ka see, et nagu varem kirjutasin, olen 3 korda nädalas ratastel Tallinn-Pärnu maanteel ja nendel päevadel on mu menüü suht kaootiline olnud. Vahel jõudsin koolisööklasse enne kinnipanekut, aga nüüd pole mul seal enam midagi ilmselt süüa. Ja Statoilist kabanossi ka ju ei võta :)