Mind enam ei ole

Sunday, May 29, 2011



Istusin eile õhtul üksi rannas, leidsin põõsa taga hea tuulevaikse nurga. Kaasas tekk, pudel veini ja korgitser, kaaslaseks pilved taevas ja lainemühin.
Otsustasin, et ei suru enam kellegi teise pärast oma soove alla. Pärast me veel rääkisime ja läksime laiali - tema jalutas tagasi vaatamata minema, mina jäin pargipingile pisaraid veeretama. Rohkem ma temast kuulnud pole.
Imelikul kombel pole ka enam valus. Süda on rahul, ma tean, et nii on parem. Ma hoolin temast, ta on mulle tohutult kallis, aga nii on meile mõlemale parem.

Tuesday, May 3, 2011

Kujutate ette, mis  tunne on teada saada, et oled 24 aastane ja sellest hoolimata elad kõrgendatud insuldiohuga?

Kõik hakkas üleeile, kui täiesti ootamatult lõi kogu parema näopoole tuimaks (umbes nagu hambaarsti tuimestusega) kuni õlani, vahepeal näpuotsad ja jalad ka, kõne muutus segaseks ja tekkisid tasakaaluhäired.
Kaks tundi hiljem oli enesetunne hea ja eelnevat meenutas vaid kerge peavalu. Emos käisime ka, seal leiti, et sain päeval külma, aga kuna peavalu olen enne ka kaevanud, kästi igaks juhuks perearsti juurde minna.

Perearst, kes siiani pole eriti probleemidesse süüvimisega tähelepanu äratanud, muutus kuidagi mõtlikuks. Tema märkuse peale peeglisse vaadates sain esimest korda ise ka aru, et rääkides ja naerdes kisub parem näopool võrreldes teisega kuidagi kahtlaselt vildakaks. Pildid, proovid ja otsus, et asi on piisavalt kahtlane, et suunata edasi neuroloogi juurde. Kahtlustustes jäi sõelale TIA, ehk transitoorne isheemiline atakk, ehk rahvakeeli miniinsult.

Aga üllatus-üllatus, esimene võimalus neuroloogile pääseda on kahe kuu pärast! Proovitud sai nii Pärnut, Tallinnat kui Tartut.

Paned oma 30. juuni kirja ja loed netist, kuidas 17% juhtudest järgneb kuu jooksul TIAle insult ja 25% patsientidest sureb aasta jooksul....

Lemmik ajas peale, et päris normaalne see olukord siiski pole, ja hea tuttava kaudu sain lõpuks päälinnast neurokirurgi otsekontakti, kellele mure ära rääkida.
Mul on tohutult hea meel, et on spetsialiste, kes viitsivad kuulata ja kaasa mõelda, teha seda tööd, mis süsteemis peaks kellegi teise ülesanne olema.
Tahtmata enne analüüse liigselt spekuleerida, arvas temagi, et sümptomite järgi oligi kõige tõenäolisemalt tegu TIAga, ehkki oluliselt lihtsam oleks, kui erakorralises oleks kohe vastavad uuringud tehtud. Ehk mu peas on midagi valesti.

Igatahes enam pole kahest kuust juttugi. Kui enda eest ise ei seisa, ei tee seda tõenäoliselt keegi. Praeguseks on neurokirurgi saatekirjad uuringutele olemas, uuringu- ja konsultatsiooniajad paigas, rohkelt Tallinna vahet sõitmist ees.

Loodetavasti tuleb kogu selle jama keskel lõpuks selgus ka nendele aastaid kestavatele peavaludele...