Mind enam ei ole

Istusin eile õhtul üksi rannas, leidsin põõsa taga hea tuulevaikse nurga. Kaasas tekk, pudel veini ja korgitser, kaaslaseks pilved taevas ja lainemühin.
Otsustasin, et ei suru enam kellegi teise pärast oma soove alla. Pärast me veel rääkisime ja läksime laiali - tema jalutas tagasi vaatamata minema, mina jäin pargipingile pisaraid veeretama. Rohkem ma temast kuulnud pole.
Imelikul kombel pole ka enam valus. Süda on rahul, ma tean, et nii on parem. Ma hoolin temast, ta on mulle tohutult kallis, aga nii on meile mõlemale parem.