Muidugi kohe, kui julgen maratoniplaani järjekordselt kõva häälega välja hõigata, hakab tervis streikima.
Haige inimene olen ikka!
Eilne päev möödus silme ees sädelevaid täppe kokku lugeda üritades. Vererõhk oli minu jaoks ebatavaliselt kõrge (122/76 tavapärase 100/60 asemel) ja perearstiliinil konsulteerides sain kinnituse, et see võib katuse minema sõidutada küll.
Sattusin seekord toreda tohtri otsa, keda vist tõsiselt ka huvitas, et mul parem hakkaks. Varasemast ajast liiniga nii positiivseid kogemusi pole ja reeglina sinna ka ei helista, aga eile ei saanud oma arsti enam kätte.
Õhtul kodus läks veel hullemaks, sisse lõid valud aga täna tundub, et hakkab enam-vähem normaalseks elu minema. Füüsilisest koormusest soovitati paar päeva siiski hoiduda, eriti kui kuumus järele ei anna, aga tundub, et seda muret pole, hommikul näitas termomeeter 19 kraadi.
Heast enesetundest on nüüd puudu veel korralik uni.
Maadlesin mitu tundi vastiku tüütu kärbsega, kes mul voodis otsas jalutas ja kui ma end teki alla ära peitsin, siis nina peale istuma tuli. Maha ka ei õnnestunud teda lüüa, peksin vaid lahtise käega iseennast :)
“Mälukaotusmäng”
2 weeks ago
0 comments:
Post a Comment