Plaanist nädalavahetusel Lõuna-Eesti küngaste vahel natukene jooksutrenni teha ei tulnud midagi välja. Esmalt juba sellepärast, et jooksupapud ununesid kotti pakkimata.
Aga selle eest käisime mitu korda ujumas ja üle pika aja sain mina kunagise hea ujujana meelde tuletada vabatehnikat ehk siis seda, mida inimesed kroolimiseks armastavad nimetada.
Järv pole ikka sama mis sisetingimused. Ujumisprille polnud, põhja pea vees ei näinud, silmi lahti ei saanud kui nägu märg oli. Ja et mul on koordinatsiooniga probleeme, siis silmad kinni mina otse ujuda ei oska, ikka on lõpuks kas pea piiretes või avastad end keset järve hulpimast.
Pisik tuli sisse, eriti kui Kala rääkis oma kolmekilomeetrisest ujumisvõistlusest Rootsis. Kunagi oleks sellise maa läbimine mulle jõukohane olnud, nüüd kahtlen.
Samal ajal toimus paar kilomeetrit eemal Pühapäeve triatlon ehk uue nimega Tristar111 Estonia, mis pani ka hinges millegi kripeldama. Tahaks tulevikus selle hirmsasti läbi teha.
Järgmine aasta kindlasti mitte, siis on maraton, aga kunagi ehk...?
Eile hommikul käis meil külas Alar Sikk, rääkimas alpinismist, viimasest Himaalaja ekspeditsioonist ja meeskonnatööst mägedes.
Osa sellest jutust olin eelmisel õhtul Kala käest juba kuulnud, aga põnev oli ikka. Pani mõtlema, kui väike mutter inimene looduse rüpes tegelikult on. Sellest, kuidas me siin hommikust õhtuni rabame ja peame end maru olulisteks, aga kokkuvõttes on miski meist ikka üle. Et on asju, mida inimene kontrollida ei saa, ei hakka kunagi saama.
Dawn jeans ja Willa kampsun
5 months ago
0 comments:
Post a Comment