Eile oli veelauaga mõnus sõita.
Päike hakkas juba loojuma, kui jõe äärde jõudsime. Esimest korda tundsin, et ma tõesti sõidan, mitte ei võitle elu eest püstiseismise nimel. Kontrollisin lauda suurem osa ajast ka kantimine tuli ka juba päris kenasti välja, sõitsin aga otsapidi lainesse ja kõrvale tagasi, üle laine veel kantida ei lubatud.
Lõbu sai läbi loetud minutid enne seda, kui suuna tagasi paadisillale võtsime. Mul olid eelmisest pikast otsast käed väsinud ja ütlesin kaatrijuhile, et teeme ühe katse veele tulekuks, kui ei õnnestu, siis ma rohkem ei jaksa. Aga püsti ma sain ja sõitsin, kuni tuli vastu teine kaater, mille lainesse sisse sõites oli mul tähelepanu hetkeks kuskile kadunud ja tegin seda sirgetel jalgadel, ehk siis tundega, nagu oleks põlvili kivimüüri lennanud. Tegelikult tuleb laine kõverdatud põlvest läbi lasta, ma ei tea kus mu mõte sellel hetkel oli, aga mina seda lainet ei näinud.
No ja juhtus see ainukene asi, mille puhul kiivrist üldse kasu on. Lendasin pikali täpselt kukla peale ja sellise jõuga, et laine murdis laua jalge küljest lahti. Pilt lendas hetkeks taskusse, aga üldiselt tundus see hetk, et kõikon okidoki.
Trall hakkas kodus peale. Ühel hetkel ei saanud enam hingata, siis hakkas pea lõhkuma, käed värisema.
EMOs oluliselt targemaks ei saanud, ühtegi analüüsigi ei tahetud teha esialgu, lõpuks rääkisin röntgeni ikkagi välja.
Tänasest olen haiguslehel pea- ja rindkerepõrutusega, ainukene mugav asend on selili voodis.
Vasak jalg on ka sidemes, sest kui saabas jalast ära tuleb jõuga, väänab see ikka korralikult. Uurin nüüd võimalusi, et Pärnus kinesioteipima saada, nii kaela kui jalga.
Käisin lõuna ajal pikema tiiru püsti, sest süüa oli vaja osta. Ei ole hea vertikaalasendis olla. Läheb ikka meelest, et kael ei paidu ja kõrvale vaatamiseks tuleb tervet keha keerata. Kui see ära unustada, on päris valus.
Aga lauaisu too kukkumine ära ei võtnud. Nii kui tervis okei jälle, uuesti jõele!
0 comments:
Post a Comment