Elu suurim seiklus algab nädala pärast!

Pean klaarima ühe vana võla ja rääkima, kuidas töövestlus läks.
Lühidalt öeldes väga hästi! Isegi ooterežiimile ei pandud, juba sama kohtumise lõpus tehti pakkumine ära. Olin tol hetkel jube õnnelik, tegelikult olen praegu ka, aga hinge on pugenud väike kahtluseuss...

Mitte, et mulle miski selle juures ei meeldiks, aga... Olen ju pikalt unistanud sellest, et midagi ISE teha. Seni ei tundunud õige aeg olevat. Praegu, kui mul on olemas väga toetav tagalatiim, tunnen end enesekindlamalt kui enne. Ehk mul on jäänud viimane nädal vanas töökohas, mille järel on mul kaks nädalat hingetõmbeaega ja maikuust peaksin uues kohas alutama. Sees aga närib, et mis siis kui ei läheks...
Tegelikult plaanin vahepealset kahte nädalat niikuinii tegusalt sisustada ja oma käsitööäri jõudsamalt käima lükata. Esimesed sammud selleks on juba  tehtud. Aga minu uus töö (ekspordialal) nõuab väga palju aega ja energiat ning ma kardan, et mõlema jaoks ei jätku võhma. Teisest küljest oleme me aina rohkem hakanud rääkima uuest titast ja need plaanidki lükkuvad jälle teadmata ajaks edasi. Selle pärast ma niiväga ei muretse - ma tunnen, et eneseteostuse mõttes on mul käsil praegu kõige viljakam aeg ja see muu tilulilu kannatab veel paar aastat oodata. Vist.

Mis siit ka välja ei tuleks, olen kindel, et tegu on minu elu kõige suurema seiklusega. Lähen tööle ja hüppan pea ees tundmatusse kohta. Pean ehitama üles kogu süsteemi nullist ja ujuma õppima ilma, et keegi käest hoiaks. Samas on see nii minu moodi - mul peab olema esmapilgul püüdmatuna näiv väljakutse, et ma motiveeritud midagi tegema oleksin.
Tõenäoliselt saab minust ka selle kõrval ettevõtja. Seda maailma olen juba kombanud, aga õppida on nii palju, nii palju. Vastutus kasvab, sest jällegi ei plaani ma piirduda lihtsate lahendustega. Aga kuskil sees miski ütleb mulle, et seekord väga valesti ei lähe.

Lisaplaan selleks kaheks vabaks nädalaks on mul ka: hakkan lõnga värvima!