Talvepuudest

Iga talv olen ma täiesti veendunud, et sellel aastal ma külmun surnuks. Siiani pole seda juhtunud :)

Aga reedel ma vihastasin külma koju jõudes (pärast eriti väsitavat tööpäeva) ahjukütte peale korralikult. Või mitte niivõrd kütte, kui kogu puumajanduse peale.

Kui me paar kuud tagasi kolisime, oli meil korteris puid mõne päeva jagu. Piisav aeg, et mees, kes metsaga niikuinii tegeleb, jõuaks maalt puud ära tuua. Läks päev, läks kaks, järele jäi vaid käputäis halge. Puid ei kuskil. Kuulsin vaid kõrvalt paari telefonikõnet, kui kellelegi helistati ja uuriti puude hinda. No et maal on need väljas seisnud, niisked, enda omad ei kõlba. Kange nagu ma olen, paluma ei hakanud, organiseerisin siis ise ühe väikese kaubikutäie - nii 1,5 ruumi - puid, et härra saaks ajapikendust.

Ise maksin, ise võtsin vastu, ise ladusin keldrisse ja oh seda üllatust, kui teinepool siis õhtul avastas, et probleem on lahendatud. Kuna kohe oli teada, et kevadeni me sellega välja ei vea, aga paar kuud ikka, arvasin naiivselt, et see on piisav periood maal ära käimiseks.

Kuni üle-eelmise nädalani, mil viimased puud said keldrist tuppa ja virn hakkas ahju kõrvalt märgatava kiirusega kahanema. Lõin käega - ega ma üksi sooja saada ei taha! Pealegi pole väljas ülemäära külm ja mul on õhksoojuspump. Jääbki kütmise vaev ära.
No siis ta pühapäeva õhtul avastas, et jama on majas ja asjad hakkasid imeväel liikuma. Kõne isale, järgmine päev puud auto peal ja hoovis. Viskasime need maha ja üllatus-üllatus, kui härra teatas, et tal hakkas järsku kiire ja peab ära minema, vedagu ma ise keldrisse :)

Vedasingi! Mitu tundi vedasin korvi- ja sületäie kaupa neid alla, varbaidpidi vees sumbates, sest meil kipub vesi keldrisse. Viimase korvitäiega istusin tükk aega huves lumehanges ja üritasin keldriakent uuesti ette saada ( arvasin algul, et sealt on lihtsam alla loopida, a maa oli liiga märg).

No mis siis, ei hädalda. Puud olemas, elu ilus, aga .... need puud ei lähe põlema! Ma mõtlesingi, et mis valem see on, mille järgi puud olid paar kuud tagasi märjad, aga nüüd, pärast pikka tormi- ja vihmaperioodi ning esimest lund järsku kasutamiseks kõlblikud.
Okei, süütetabletiga pole hullu, viskad selle ahju ja võtavad visalt tuld, aga siiski võtavad! Ainult et mulle tundub, et need tukid hõõguvad nii kaua, et kui nad lõpuks kustunud on, jõuab ka ahi maha jahtuda.

Reedel juhtus nii, et süütetabletid olid otsas. Proovisin ajalehega, kasetohuga, väikese halgudega tund aega, aga mida polnud, oli tuli ahjus. Lõpuks istusin üleni tahmasena koridoris ja lihtsalt nutsin, kirves ühes ja halud teises käes. Kallis helistas ja tormas mu nutupurske peale süütetablette tooma. Poolteist tundi hiljem sain põlema ja tema vabandas, et selline lohe on olnud, et varem asjaga ei tegelenud.

Edaspidi on kütmine tema teema. Mina enam ei torgi. Tol reede õhtul lõin käega ja kütsin lõpuks pliidipuudega, sest need põlesid paremini. Tema veel imestas järgmine päev, et oi kui tubli, viitsisin pliidi alla ka tuld teha pärast kogu seda jändamist. Ei hakanud rõõmu rikkuma ja olin vait :)