Eelmise jutu jätkuks oleme vahepeal veel ühe koorma puid toonud. Sama stsenaarium muidagi kordus - tal oli vaja tööle tagasi tormata ja mina siis üksi ladusin neid. Aga ta sõidab järgmine nädal teisele poole maakera ära ja ma vähemalt ei külmu selle paari üksiku nädalaga surnuks.
Oleme nüüd mõnda aega kolmekesi elanud. Ma täpselt ei teagi, millal ja kuidas see juhtus, aga ühel päeval ta lihtsalt ei läinud enam ära.
Päris tore on. Vaikselt hakkab normaalne elurütm tagasi tulema, mõlemal on oma asjad ajada ja enam ei lükka neid tahaplaanile selleks, et õhtul teleka ees kaisutada saaks.
Kohanemine võtab ikka aega. Üritame üle olla sellest, et eeldame, mida teine parasjagu tahaks või ei tahaks teha. Küsida on lihtsam, jäävad vääritimõistmised ära. Istume vahel ikka veinipudeliga köögilaua taga (sellest ajast, kui lõpuks toolid saime) ja võtame aega lihtsalt rääkimiseks. Ja ikka on üllatusi nii palju.
Mõnes mõttes on meil lihtne, sest meil kummalgi pole suurt kogemustepagasit eelmisest elust. Mul on selja taga üks lühike kooselu, mille jaoks olin ilmselgelt liiga noor. Temal pole sedagi. Teisalt on raske, sest kaks individualisti on harjunud peamiselt iseendaga arvestama. Siis muretsedki üle ja proovid teist igale poole plaanidesse sobitada. Niipalju, et ühel hetkel saab liialt.
Tegelikult ootame mõlemad seda kahte nädalat, mis nüüd eraldi oleme. Eelkõige vist selleks, et uue mugava eluga juurde kogutud kolm kilo turjalt maha saada :)
Dawn jeans ja Willa kampsun
5 months ago
0 comments:
Post a Comment