Põgus pilguheit tulevikku

Pean vist oma sõnu sööma - lahusolek polegi nii kerge. Esimese üksiku õhtu kodus tundsin end väga imelikult. Midagi oli puudu. Läksin vara magama ning hommikul tõusin enne kella, sain hakkama. Eile öösel olin hoopis oma venna juures naistepäeva tähisamas ja täna maandusin uuesti koju. Üksi, isegi kratti pole. On veel imelikum. Aga nädalavahetus tuleb tihe ja hoiab rakkes: homme hommikul krati jalkatrenn, siis külalised, õhtul veel üks kohtumine, pühapäeva hommikul plaanin Nooruse Majja zumbasse minna ja päevaks sõidame maale ämma-äia juurde.
Siis ongi jäänud vaid nädal ning mõned päevad lisaks ja ta tuleb juba koju.

Krati kooliplaanidest niipalju, et oleme pärast pikka kaalumist otsustanud ta Rääma asemel hoopis Vabakooli panna. Selle kasuks rääkisid väikesed klassid, hinnetevaba hindamissüsteem, aktiivne kooliväline tegevus, personaalne töö lastega ja naabrite positiivsed kogemused. Ei saa märkimata jätta ka soodsat asukohta kodu lähedal.

Tööl palusin omale eile viisakalt hakata asendajat otsima. Saadi minu põhjustest aru, miks sellise otsuse langetasin. Olen olemas veel täpselt nii kaua kui vaja, ehk uue inimese leidmise ja välja koolitamiseni. Kindlasti pole minu eesmärk paberitega vehkida ja pärast kuud nelja tuule poole kaduda. Tahan, et neil hästi läheks, kas siis minuga või minuta.

Mis ma edasi tegema hakkan, seda täpselt ei teagi. Mõtteid on, võimalusi ka, kui kallis tagasi tuleb, eks siis arutame lähemalt. Kõigepealt tahaks puhata niikuinii. Teen maale sauna taha peenra ja kasvatan porgandeid :) Mul on hea meel, et mul on vabadus ja julgus selline otsus vastu võtta.
Teiselt poolt on kahju ka. Mulle meeldivad need inimesed, kellega ma koos töötan. Ma usun, et seal majas liiguvad asjad õigemas suunas kui seni. Ma hakkan puudust tundma paljudest muusikutest, loomeinimestest ja lihtsalt kaasamõtlejatest.

Kahjuks ei ela me maal - ehkki tulevikuplaanid sinna liiguvad - aga selline ökotaluniku-kanakasvataja-lõngavärvija elu istuks mulle hästi.