Kapselkohvimasina esimene puudus ilmutas ennast. Kapsleid müüake Pärnus ainult ühes kohas ja loomulikult olid need sealt vahepeal otsas ning täna on üle kolme päeva esimene hommik, kui saan jälle rahulikult kodus kohvi juua.

Hommikud on viimasel ajal üldse hiliseks jäänud, sest ma tööle lähen alles 10-11 paiku ja kratt ka hetkel lasteaias ei käi, seega varasema seitsme ajal ma ärkan nüüd kaheksast nagu Temagi ja saan veel rahulikult tund-poolteist kohvitassi taga uimerdada. Tema on viie minutiga riides ja läinud.

Meie elu on loksunud mingisse mõnusasse stabiil-rutiinsesse rütmi, mis minusugusele rahutule hingele imekombel isegi meeldib. Hea on tulla koju, teha koos süüa, niisama toimetada, lihtsalt olla. Ta ei ela siin ametlikult, aga pole viimasel ajal enam ära ka läinud. Ja minu pärast võib ta olla täpselt nii kaua, kui tahab ja tulla, millal ise soovib.

Tööl on hetkel huvitavad ajad, Pere Restoranid omadega upakil (aga see pole enam kellelegi üllatus) ja meil käsil omanikuvahetus. Aga põnevat toimub - üleeile tulime välja infoga, et korraldame 24. veebruaril Metsatöllu 13. sünnipäeva ansamblitega Lehmatöll ja Hundi Hammasratas. Ning juba täna annab meil esimese avaliku kontserdi Sepo Seemani uus bänd Citamiin, mis on omamoodi austusavaldus kunagisele Vitamiinile :)