Kahjuks sellist pilti nagu siin tänavu jõulude ajal ei näe... Eile, kui me käisime Sugari jõulupeol, oli korraks isegi tunne, et maa läheb valgeks, aga ... täna ei midagi.
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis napp paar päeva tagasi polnud üldse kindel, et meil tulevad nii ilusad jõulud nagu nüüd välja kukkusid. Nimelt me suutsime paar päeva tagasi lahku minna. Jah, see paljude sõprade silmis kadestatud ideaalne paar ei olnudki nii täiuslik kui välja paistis. Ei, ärge mõistke valesti, meil on tohutult hea koos. Aga nagu varem maininud olen, teadsin ma kohe alguses, millise pagasi ma temaga kaasa saan. Teadsin, et ta on katki. Nii juhtuski, et nädala sees, peale mõne ajast vindumist, kui kõik polnud enam päris korras, andsin ma talle vabad käed - mingu, kui ta tunneb, et tal on üksi parem. Ja ta valis minemise. Teadmisega, et ta on siia väga tagasi oodatud, aga ainult siis, kui ta on kindel, et ta tahab minuga koos olla.
Igatahes ma olin päris kindel, et see on lõpp. Tõsi, ma lootsin, et ei ole, aga sisimas panin end valis kõige hullemaks. Üle paari aasta lõi mul välja ärevushäire, millest ilma kiirabi ja rahustiteta jagu ei saanudki. Sellele järgnev öö ja päev olid ühed kõige hirmsamad: et ma vähegi midagi muud suudaksin teha kui diivanil teki all lebada ja nutta (mul on ju siiski laps!), kirjutas perearst (et kratt oli niikuinii haige, pidime sinna juhuslikult järgmisel päeval minema) mulle rahustid. No mitte päris Xanaxit, vähe leebemad tilgad, aga siiski.
Nii et mul oli segadushetkedeks taskus paber stiilis "mine Port Arturisse, osta paprikat ja mune, mine korrus allapoole Koduekstrasse, osta kuusejalg (see, mis 5,99 maksab), lahku poest, ära unusta üle tee minnes vaadata, et autot ei tuleks". Selle viimase ma lisasin nimekirja siis, kui oleksin silla juures äärepealt sebral auto alla jäänud.
Otsustasin, et enne nutan omal silmad peast, a neid tilku ma rohkem ei võta. Teisel päeval ei võtnudki. Olin öösel isegi paar tundi vist maganud.
Oli neid, kes said minust aru. Kes muretsesid. Neidki oli, kes patsutasid õlale ja ütlesid, et aeg parandab kõik haavad. Oi kuidas ma seda lauset vihkan! Juba viimased 13 aastat kui mulle isa matuste ajal samamoodi öeldi.
Jah, ilmselt ma olen liiga emotsionaalne, aga kui olla kellegagi väga pikalt iga päev koos, on väga raske ja kummaline, kui teda ühel päeval enam pole...
Igatahes, minu masenduse teisel päeval, kui olin saatnud Oliveri naabripoistega õue, et ise jälle rahus diivanil tönnida saaks, koputas keegi uksele. Meil on välisuks lukus, arvasin, et ülalt naaber ja kui ma oma vesise näo diivanilt ukse poole keerasin, nägin ainult maast laeni ulatuvat kuuske. See oli poole suurem kui teine, mille krati tungival nõudmisel hommikul ostsin ja õue prügikasti kõrvale õhtut ootama jätsin.
Kuuse taga oli Tema. Ta tuli tagasi! Selgus, et üksi polegi nii hea olla. Ma klammerdusin ikka tükk aega ta kampsuni küljes enne kui olin kindel, et ei kujuta seda ette ning pärast vähemalt saja lubaduse pinnimist, et ta ei lähe rohkem minema, olin nõus haaret lõdvemaks laskma.
Nojah, mõni võib nüüd öelda, et mis see siis ära pole - osad lähevad üle nädala lahku. Aga mina tean, et kui ta tuli tagasi, siis ta on veendunud, et tal on minuga koos kõige parem olla. Ta pole mees, kes väga kergelt oma sõnu loobiks. Ta pole kunagi otsustanud vastu oma tõelisi tahtmisi selleks, et minule meele järele olla. Ta on mulle alati näkku öelnud kõik asjad, mis teevad mulle haiget, aga on läbinisti ausad. Sellepärast mul pole ka mingit põhjust temas kahelda: kui ta ütleb, et ta igatses mind, siis nii ongi.
Nüüd on jälle selline tunne nagu oleks esimest päeva armunud. Jõulupidu, mille ma tahtsin vahepeal suures kurvastuses üldse ära jätta, oli kõige toredam üldse: minu venna ja õe pere olid siin, ema tegi imelise kapsa ja ahjuliha nagu tavaliselt, lapsi oli terve maja täis, kuusk ehitud ja jõuluvana käis!
Mina istusin ja mõtlesin, et ma ei oskagi rohkem midagi soovida: mul on tore ühtehoidev pere, vahva laps ja mees, keda ma armastan! Muide, ma polegi kunagi varem kellelegi öelnud, et ma teda armastan. Jajah tean: 25 aastat, mitu suhet ja üks laps hiljem see lõpuks tuli, siirast südamest :)
Mitte midagi soovimisega on aga nii, et meil on nüüd uus pereliige. Ta on itaallane ja ta nimi on Dolce Gusto. Ehk siis see, et ma täna enne pidu kogemata oma presskohvikannu kilduseks viskasin, oli nagu märk, et mõni tund hiljem on meil uus kapselkohvimasin.
Tõttöelda läks sellega hästi, sest ma olin täiesti kindel, et ma kingin Talle täpselt samasuguse kohvimasina. Kallis käis seda vähemalt pool aastat iga kord Home&Gourmet poes Port Arturis silitamas, kui me sinna sattusime. Aga viimasel hetkel plaan muutus ja ta sai midagi muud. Muidu oleks meil mõlemal praegu oma kohvikeetja :)
Masin on igatahes popp - teeb kapslitega mitut erinevat kohvi, kakaod ja teed ka. Jäätee ja -kohvi kapslid on samuti olemas, aga neid veel Eestis ei müüda. Elevust siia muidugi jagus ja pärast mitmeid katsetusi me saime isegi cappucino tehtud :) Esimene kord läks vähe nihu - mina sain kohvi, vennanaine sooja piima. Ei teadnud ju, et need on erinevatesse kapslitesse pakendatud ja ühe joogi jaoks peab mõlemat koos kasutama :)
Ma väga soovitan, maru laheda aparaadiga on tegu, nagu kohviku minivariant oa kodus - jook valmis oluliselt mugavamalt ja kiiremini kui tavalise kannu või presskannuga. Ainukeseks miinuseks saab pidada kapslite mõnevõrra kõrget hinda, aga seda ma ütlesin kohe, et neid hakkab ta ise ostma. Samas, muidu me joome kohvi peamiselt kodust väljas ja alla euri tassi ei saa vist kuskilt, ning euriga vaid nendest kohtadest, kus meil käpp sees. Sellest tuleb igal juhul soodsam.
Ma soovin teile kallid sõbrad, et igaüks leiaks oma jõuluime. Hoidke palun endale kalleid inimesi. Üks asi, mida minu varalahkunud isa õpetas, oli, et kordaminekutel on vähe väärtust, kui neid kellegagi jagada pole.
***
PS! Põrgukiz küsis uue kodu pilte, aga neid pole sellel lihtsal põhjusel, et hetkel pole ka fotokat. Küll tuleb!
0 comments:
Post a Comment