Saame sõpradeks!

Oliver läks eile suure surmaga üksi õue. Meil on nüüd suur hoov ja kuigi lasteatraktsioonid talvekorteris, on ikkagi ruumi joosta ja mängida.
Suure surmaga sellepärast, et ta pole harjunud ju ilma minuta kuskil käima. Aga kaugel see kool ikka on, oleks aeg natukene iseseisvust õppida.

Igatahes õue ma ta sain ja natukese aja pärast olid ülalt naabripoisid ka platsis. Needsamad, kellega ta kolimisest saati on tahtnud tuttavaks saada.
Piilusin vaikselt köögiaknast ja tükk aega tundus, et midagi head siit ei tule: lapsed kõik oma hoovinurkades, põrnitsesid üksteist, aga mingit kommunikeerumist polnud näha. Nojah, mis ikka, panin selle paariaastase vanusevahe arvele: kui ei klapi, siis ei klapi.

Läks veel oma pool tundi, kui Oliver oli kobinaga ukse taga ja küsis, kas Rasmus võib meile külla tulla. Hurraa-hurraa! Umbes kella 13st päeval nad mängisid vaheldumisi toas ja õues kuni magamaminekuni, ilma kära ja kisata. Lihapalle, mis ma lõunaks tegin, mugisid kahe suupoolega ja üldse olid head lapsed.
Mulle oli olukord natukene võõras, sest Oliveril pole enne sõpru ju külas käinud. Eelmises kodus meil polnud selleks ruumigi. Korraga oli hetkeks kurb, et poiss hakkab suureks kasvama, saab ilma minuta hakkama.

Me saime härraga isegi nii palju vaba aega, et käisime vahepeal tunnikese piljardit mängimas. Tagasi tulles oli kergendus missugune: maja püsti, mööbel terve, ainult toad natukene segamini :)

***

Süüa ma tegin nädalavahetusel lausa kolmel päeval, mis minu puhul on midagi erakordset. Reede õhtul marineerisin lõhet selle retsepti järgi. Kallis kiitis, vend ja vennanaine käisid laupäeval külas ja ka kiitsid. Laupäeval tegime ahjulõhet toorjuustuga ning eile siis lihapalle.
Mees igatahes kurtis, et kui nii edasi läheb, on ta varsti paks :) Mina juba olen!