Tahaks ...

... et üks nädalavahetus oleks sügiseselt nii ilus ja soe, et saaks rabas matkata, lõkke ääres sooja teed juua ning siis magamiskotis lageda taeva all uinuda.
Unistada on tore!

Seni, kuni seda ei juhtu, oleks niisama maal olla ka hea. Homme tegelikult lähemegi, aga üle pika aja sellepärast, et keegi härra Peterburist tuleb maja vaatama. Paar kuud pole ühtegi ostjat liikunud, aga sellel tundub tõsine huvi olevat.
Kahju on. Olen sellesse kohta ära kiindunud, leidnud mingi pelgupaiga argimurede ja linnakiiruse eest. Võimaluse teha saunaahju tuli, valmistada Talle muru niitmise ajal süüa ning istuda kohvikruusiga trepil, nautides vaikust.

Tegelikult pole ju põhjust kurb olla, meil on teinegi koht, kuhu linnaelust põgeneda, vaid mõned kilomeetrid eemal praegusest. Järve kaldal, samamoodi keset üksindust. Ja kindlasti on ka seal tore, aga see tähendab uut harjumist, kohanemist ja mingis mõttes otsast alustamist - praegu on kõik ju oma käe järgi seatud, selles teises kohas oleme käinud aga vaid nii palju, et korjata ära pähklid.

Linnakodus ootavad ka ees muudatused. Millalgi oktoobris saame kolida, kui pottsepp uues elamises ahju ja pliidi üles vuntsib. Mina ootan ja poiss ka ootab, tema saab ju lõpuks päris oma toa. Mina ka :) Lisaks on mul rohkem ruumi, kuhu panna kõik suve jooksul tehtud hoidised ja arooniasiirup.

***

Kuuseriisikaid ma tänavu purki ei pannud, praadisin kergelt pannil läbi ja läksid karpidega sügavkülma. Eile sulatasin esimese üles, sest Tema tahtis seenepirukaid. Päris head said - hakkisin seened peenikeseks, juurde sibulat ja keedetud muna, pruunistasin veel pannil läbi, segasin kerge hapukoore ja soolaga ning pärmitaignale oligi täidis valmis.
Lisaks küpsetasin mustmiljon mustikamuffinit, sest Oliveril on täna lasteaias traditsiooniline sügispiknik, kuhu alati head-paremat kaasa võetakse.

Igatahes, pärast kolme tundi pliidi ees, kui see kõik valmis oli, vaatasin ma Talle üsna nõutu näoga otsa, kui ta esimest seenepirukat sõi.
"Kas nüüd hakkabki nii olema, et mina teen sulle süüa?"
Tema ainult naeris selle peale :)

Varem ma ikka korrutasin, et tal on heaks eluks vaja kahte naist - mind ja siis seda teist, kes süüa teha oskab, ning on äärmiselt oluline, et me ei tunneks üksteist. Tegelikult see meeldib mulle. Kui Ta tahab seenepirukaid, siis ma teen talle. Kui Ta soovib pikkpoissi, siis teen sedagi hea meelega.

Ja Tema oskab seda hinnata.

Rindel - metsas ja arooniapõõsas

Eelmisel nädalavahetusel tegime plaani. Õigemini Tema tegi. Kuna mina sobivat suurepäraselt rindele, siis jäi minu ülesandeks seente korjamine, pohlade noppimine ja arooniate korjamine. Tema sai endale auväärse koha tagalapataljonis, ehk tegi seni süüa kuni rinderühm tulejoonel oli.

Tuleb tunnistada, et ma pole just maailma parim orienteeruja, sellepärast hoidsin maal talu juures sellesse metsaserva, mis varasemast mustikajahist mulle juba tuttav oli. Ette rutates tuleb öelda, et see oli ka ainukene koht, kust ma seeni leidsin. Käputäie kukekaid, kaks kivipuravikku ja siis mingid pruunid söögiseened, mis hilisemal tuvastamisel osutusid haavariisikateks. Pärast esimese ämbritäie koju toomist suundusin üle põllu kaasikusse ka, aga sealt sain vaid mõne üksiku kaseriisika (see-eest suured ja ilusad) ja vist ka selle puugi, mille õhtul kodus eemaldasime.

Rõõm oli suur, kui tagasi tulles avastasin, et tagalapataljon oli vahepeal liha grillimise kõrvale kotitäie arooniaid korjanud.
Nendest ma keedan siiani siirupit. Kuna mul on pisikene pott, siis üle 2,5 liitri korraga teha ei saa. Praegu on kolm portsu valmis, kaks veel ootamas ja tulemus väga hea! Leotasin arooniaid kirsi- ja mustasõstralehtedega, sidrunihape võttis selle vastiku lääge maitse ka ära ja 1/5 lahjendades saab sellest väga mõnusa morsi.

Alguses oli plaan arooniatega ka õunakompotti teha, aga maalt toodud õunakott lendas linnas prügikasti - ussitanud.

Käisime tiiru teise talu juures ka. Seal on aida taga mõnus sarapikuvõsa, kust noppisime kotitäie pähkleid. Ma mäletan, kuidas lapsepõlves isa käis igal sügisel pähkleid korjamas, ikka mitme katrulikoti kaupa, ja kui mõnus neid talvel ragistada oli.
Minu saak jäi selle kõrval kasinaks, aga ilmselt teeme see nädalavahetus uue tiiru koos redeliga, et ülevalt suuremad pähklikobarad ka kätte saada.

Õuntega on selline lugu, et kui kellelgi on neid kõvasti üle, andke teada - ma teeks mahla ja natukene talveks kuivatatud õunu kah.

Tegelikult on see esimene aasta, mil ma niimoodi mässan - moosid, mahlad ja muud saadused. Oma osa selles mängib kindlasti see, et kolime millalgi oktoobris suuremasse korterisse, kus on rohkem hoiustamisvõimalusi. Teiseks on Tema kõrval oluliselt muutunud minu toiduvalik ja ise tehtud asjad on väga hinda tõusnud. Ehkki pühapäeval maalt tagasi sõites ma väga väsinud häälega ütlesin, et "palun ärme rohkem mitte midagi korja", lisades hiljem vaikselt "täna", aga olen kindel, et kunagi talvel on mul kogu selle vaeva üle väga-väga hea meel.

Veerandsada

Mul oli nädalavahetusel sünnipäev. Üks toredamaid.

Töökollektiivis on selline komme, et sünnipäevalaps pakub kooki. Et ma pühapäeviti tööl ei käi, siis tekkis laupäeva õhtul uitmõte põgeneda korraks poodi, tuua torti ja lasteshampust ning sõpradel-kolleegidel kõht täis sööta. Seda enam, et osadel suvelistest oli viimane päev ja rohkem me poleks kohtunud.

Kook laual, pudelid lahti, tahtsin teised jätta pidutsema ja ise koju minna. Aga... turvamehed ei lasknud välja :) Keegi ei öelnud miks, tehti vaid selgeks, et praegu pole minu aeg minna. Proovisin siis kaval olla ja köögiuksest hiilida, aga kokk ei lasknud ka välja.
Hiljem, kui üks turvameestest saali mulle ülisuure liiliakimbu tõi, sain selle salamissiooni vajalikkusest aru.

Jalutasin oma lillesülemiga läbi linna, et natukene Augustiunetuse hõngu ninna tõmmata ja järgmisel hommikul ärkasin juba kell seitse lootuses, et plaani sõpradega õhtul pargis piknikku pidada ei keera ilm metsa.Ette rutates ei keeranudki.
Mul oli kindel plaan teha kõik suupisted ja söögid piknikukorvi ise ja väikese kõrvalise abiga sain sellega ka hakkama. Lemmik helistas juba enne lõunat, et uurida, kas abi on vaja ning tuli tükeldas salati kenasti valmis.
Ahjaa, Lemmik kinkis mulle jäätisemasina. Umbes sellise põhjendusega, et lihtsam on mulle jäätisekomponente osta kui sobiva maitsega jäätist mööda linna taga otsida :)

Tegime kanasalatit (pidi olema kana-makaronisalat, aga makaroni jätsime välja, sest Lemmik neid ei söö), tortillarulle erinevate täidistega ja juustukooki.
Pärastlõuna veetsin oma parimate sõpradega pargis piknikku pidades, kokku oli meid umbes kümme. Selline vaikne mõnus kvaliteetaeg.

Aga aeg oleks minu jaoks nagu seisma jäänud. Kui keegi küsib, olen endiselt 22, eks?

***

Minuni hakkab jõudma teadmine, mida tähendab suvises Pärnus toitlustus- ja meelelahutusvallas töötada. Aga ikka kihvatab midagi, kui keegi suure huviga pärib, millal ma puhkan. Puhkus? Misasi see on? Praegu? Kõige kiiremal ajal? Kuidas sa üldse küsida julged? ?


Eile õhtul läksin töö juurde vaid kimpu rabarbereid viima, mida päeval küsiti ja avastasin end kesk kaost. Lisatüdrukud, kes juba tund aega oleksid pidanud töötama, istusid puhkenurgas ja tegid suitsu, sest kellelgi polnud aega neile müügiks vajalikke asju kätte anda.
Okei, mina nad sinna organiseerisin, 20 minutit sehkendamist, lett oli paigas, viinad külmas ja isegi vahetusraha olemas. Siis ei lubanud südametunnistus enam koju minna - mis siis, kui neil on toodet juurde vaja? Või jääd? Pitse? Kellelgi pole mahti nendega tegeleda ja kui mina ka ära lähen, on nad võõras majas omapäi.

Ajaviiteks aitasin tagahoovist laudu koristada. Algul kogenematu nagu ma olin, jooksin kaks klaasi käes, hiljem juba kahe nõusid täis laotud kandikuga, vilumus missugune. Ühel hetkel ma ei kannatanud enam seda "tooge mulle üks õlu! kas tuhatoosi saab!" karjumist ja seletamist, et mina ei saa nendes küsimustes aidata ("a nõusid koristada saad?!?") välja ja mõtlesin, et jätaks siiski oma plikad omapead ja läheks koju. Kokkuvõttes polnud see ju üldse minu probleem.

Selle aja peale olid kaks meest end köögiuksest sisse pressinud ja nõudsid sealt oma õlut, mida nad tellinudki polnud.

Tegin saatusliku vea ja läksin maja ette värsket õhku hingama (öösel kell 1 seda isegi juba oli). Ja opaa - turvamees! "Anniki kallis, palun valva siin natukene ise, ma lähen teen kiirelt suitsu."
Okei, saan hakkama. Tuleb tagasi, mina sätin end minekule. "Anniki, palun, too mulle klaas külma vett ka." Rõõmuga!
Tõesti, rõõmuga, sest ta on üks väheseid inimesi selles majas, kes mulle käe õlale paneb ja siiralt aitäh ütleb, kui talle vastu tullakse. 

Vesi viidud, lähen ma uuesti tuppa. "Anniki, kas sa palun-palun saad natukene ise pileteid müüa, ma pole täna veel ühtegi suitsu saanud teha." Ei noh, miks mitte, ega see esimene kord pole.
Piletid müüdud, tuleb teine turvamees suitsuluba küsima, ja piletimüüjast saab piletikontroll.

Muide, selle universiaalse kaubatooja, ettekandja, koristaja, piletimüüja, piletikontrolli ja turvamehe koondnimetus on turundusjuht. Vähemalt esmaspäevast reede õhtuni.

Mind enam ei ole

Istusin eile õhtul üksi rannas, leidsin põõsa taga hea tuulevaikse nurga. Kaasas tekk, pudel veini ja korgitser, kaaslaseks pilved taevas ja lainemühin.
Otsustasin, et ei suru enam kellegi teise pärast oma soove alla. Pärast me veel rääkisime ja läksime laiali - tema jalutas tagasi vaatamata minema, mina jäin pargipingile pisaraid veeretama. Rohkem ma temast kuulnud pole.
Imelikul kombel pole ka enam valus. Süda on rahul, ma tean, et nii on parem. Ma hoolin temast, ta on mulle tohutult kallis, aga nii on meile mõlemale parem.

Kujutate ette, mis  tunne on teada saada, et oled 24 aastane ja sellest hoolimata elad kõrgendatud insuldiohuga?

Kõik hakkas üleeile, kui täiesti ootamatult lõi kogu parema näopoole tuimaks (umbes nagu hambaarsti tuimestusega) kuni õlani, vahepeal näpuotsad ja jalad ka, kõne muutus segaseks ja tekkisid tasakaaluhäired.
Kaks tundi hiljem oli enesetunne hea ja eelnevat meenutas vaid kerge peavalu. Emos käisime ka, seal leiti, et sain päeval külma, aga kuna peavalu olen enne ka kaevanud, kästi igaks juhuks perearsti juurde minna.

Perearst, kes siiani pole eriti probleemidesse süüvimisega tähelepanu äratanud, muutus kuidagi mõtlikuks. Tema märkuse peale peeglisse vaadates sain esimest korda ise ka aru, et rääkides ja naerdes kisub parem näopool võrreldes teisega kuidagi kahtlaselt vildakaks. Pildid, proovid ja otsus, et asi on piisavalt kahtlane, et suunata edasi neuroloogi juurde. Kahtlustustes jäi sõelale TIA, ehk transitoorne isheemiline atakk, ehk rahvakeeli miniinsult.

Aga üllatus-üllatus, esimene võimalus neuroloogile pääseda on kahe kuu pärast! Proovitud sai nii Pärnut, Tallinnat kui Tartut.

Paned oma 30. juuni kirja ja loed netist, kuidas 17% juhtudest järgneb kuu jooksul TIAle insult ja 25% patsientidest sureb aasta jooksul....

Lemmik ajas peale, et päris normaalne see olukord siiski pole, ja hea tuttava kaudu sain lõpuks päälinnast neurokirurgi otsekontakti, kellele mure ära rääkida.
Mul on tohutult hea meel, et on spetsialiste, kes viitsivad kuulata ja kaasa mõelda, teha seda tööd, mis süsteemis peaks kellegi teise ülesanne olema.
Tahtmata enne analüüse liigselt spekuleerida, arvas temagi, et sümptomite järgi oligi kõige tõenäolisemalt tegu TIAga, ehkki oluliselt lihtsam oleks, kui erakorralises oleks kohe vastavad uuringud tehtud. Ehk mu peas on midagi valesti.

Igatahes enam pole kahest kuust juttugi. Kui enda eest ise ei seisa, ei tee seda tõenäoliselt keegi. Praeguseks on neurokirurgi saatekirjad uuringutele olemas, uuringu- ja konsultatsiooniajad paigas, rohkelt Tallinna vahet sõitmist ees.

Loodetavasti tuleb kogu selle jama keskel lõpuks selgus ka nendele aastaid kestavatele peavaludele...

Harjumise aeg

Kuidagi harjumuseks hakkab saama, et ma midagi ei kirjuta.

Praegu on harjumise aeg.

Harjun oma uue tööga. Väga mõnus on, pärast esimest omapäi tegutsetud kuud hakkab mingi süsteem kujunema, ideed tekkima, aimdus, mida siin majas muuta.
Ja töökaaslased on mul järjekordselt übertoredad.

Harjun, et ma polegi päris üksi.
Et on keegi, kes mu tujudele stiilis "tahan kommi ja kohe nüüd, öösel kell kolm" järele ei anna, aga ometi on alati olemas, kui seda vaja on. Et ma harjun vaikselt jälle rääkima asjadest õigete nimedega, ehk mul pole vaja teha halva asja juures head nägu, sest kui ma teengi, siis tema hammustab sellest ikkagi läbi.
Ometi on veel pikk tee minna, aga ma loodan, et müür saabki tugevam, kui seda kaua ja hoolega laduda.

Kratt harjub ka. Ta ilmutab mõningaid armukadesuse märke, mis on loomulik lapse jaoks, kes on harjunud oma ema vaid endale hoidma, aga me suhtume sellesse väga tolerantselt. Sellest saame üle!