Tahaks ...

... et üks nädalavahetus oleks sügiseselt nii ilus ja soe, et saaks rabas matkata, lõkke ääres sooja teed juua ning siis magamiskotis lageda taeva all uinuda.
Unistada on tore!

Seni, kuni seda ei juhtu, oleks niisama maal olla ka hea. Homme tegelikult lähemegi, aga üle pika aja sellepärast, et keegi härra Peterburist tuleb maja vaatama. Paar kuud pole ühtegi ostjat liikunud, aga sellel tundub tõsine huvi olevat.
Kahju on. Olen sellesse kohta ära kiindunud, leidnud mingi pelgupaiga argimurede ja linnakiiruse eest. Võimaluse teha saunaahju tuli, valmistada Talle muru niitmise ajal süüa ning istuda kohvikruusiga trepil, nautides vaikust.

Tegelikult pole ju põhjust kurb olla, meil on teinegi koht, kuhu linnaelust põgeneda, vaid mõned kilomeetrid eemal praegusest. Järve kaldal, samamoodi keset üksindust. Ja kindlasti on ka seal tore, aga see tähendab uut harjumist, kohanemist ja mingis mõttes otsast alustamist - praegu on kõik ju oma käe järgi seatud, selles teises kohas oleme käinud aga vaid nii palju, et korjata ära pähklid.

Linnakodus ootavad ka ees muudatused. Millalgi oktoobris saame kolida, kui pottsepp uues elamises ahju ja pliidi üles vuntsib. Mina ootan ja poiss ka ootab, tema saab ju lõpuks päris oma toa. Mina ka :) Lisaks on mul rohkem ruumi, kuhu panna kõik suve jooksul tehtud hoidised ja arooniasiirup.

***

Kuuseriisikaid ma tänavu purki ei pannud, praadisin kergelt pannil läbi ja läksid karpidega sügavkülma. Eile sulatasin esimese üles, sest Tema tahtis seenepirukaid. Päris head said - hakkisin seened peenikeseks, juurde sibulat ja keedetud muna, pruunistasin veel pannil läbi, segasin kerge hapukoore ja soolaga ning pärmitaignale oligi täidis valmis.
Lisaks küpsetasin mustmiljon mustikamuffinit, sest Oliveril on täna lasteaias traditsiooniline sügispiknik, kuhu alati head-paremat kaasa võetakse.

Igatahes, pärast kolme tundi pliidi ees, kui see kõik valmis oli, vaatasin ma Talle üsna nõutu näoga otsa, kui ta esimest seenepirukat sõi.
"Kas nüüd hakkabki nii olema, et mina teen sulle süüa?"
Tema ainult naeris selle peale :)

Varem ma ikka korrutasin, et tal on heaks eluks vaja kahte naist - mind ja siis seda teist, kes süüa teha oskab, ning on äärmiselt oluline, et me ei tunneks üksteist. Tegelikult see meeldib mulle. Kui Ta tahab seenepirukaid, siis ma teen talle. Kui Ta soovib pikkpoissi, siis teen sedagi hea meelega.

Ja Tema oskab seda hinnata.