Veerandsada

Mul oli nädalavahetusel sünnipäev. Üks toredamaid.

Töökollektiivis on selline komme, et sünnipäevalaps pakub kooki. Et ma pühapäeviti tööl ei käi, siis tekkis laupäeva õhtul uitmõte põgeneda korraks poodi, tuua torti ja lasteshampust ning sõpradel-kolleegidel kõht täis sööta. Seda enam, et osadel suvelistest oli viimane päev ja rohkem me poleks kohtunud.

Kook laual, pudelid lahti, tahtsin teised jätta pidutsema ja ise koju minna. Aga... turvamehed ei lasknud välja :) Keegi ei öelnud miks, tehti vaid selgeks, et praegu pole minu aeg minna. Proovisin siis kaval olla ja köögiuksest hiilida, aga kokk ei lasknud ka välja.
Hiljem, kui üks turvameestest saali mulle ülisuure liiliakimbu tõi, sain selle salamissiooni vajalikkusest aru.

Jalutasin oma lillesülemiga läbi linna, et natukene Augustiunetuse hõngu ninna tõmmata ja järgmisel hommikul ärkasin juba kell seitse lootuses, et plaani sõpradega õhtul pargis piknikku pidada ei keera ilm metsa.Ette rutates ei keeranudki.
Mul oli kindel plaan teha kõik suupisted ja söögid piknikukorvi ise ja väikese kõrvalise abiga sain sellega ka hakkama. Lemmik helistas juba enne lõunat, et uurida, kas abi on vaja ning tuli tükeldas salati kenasti valmis.
Ahjaa, Lemmik kinkis mulle jäätisemasina. Umbes sellise põhjendusega, et lihtsam on mulle jäätisekomponente osta kui sobiva maitsega jäätist mööda linna taga otsida :)

Tegime kanasalatit (pidi olema kana-makaronisalat, aga makaroni jätsime välja, sest Lemmik neid ei söö), tortillarulle erinevate täidistega ja juustukooki.
Pärastlõuna veetsin oma parimate sõpradega pargis piknikku pidades, kokku oli meid umbes kümme. Selline vaikne mõnus kvaliteetaeg.

Aga aeg oleks minu jaoks nagu seisma jäänud. Kui keegi küsib, olen endiselt 22, eks?