Harjumise aeg

Kuidagi harjumuseks hakkab saama, et ma midagi ei kirjuta.

Praegu on harjumise aeg.

Harjun oma uue tööga. Väga mõnus on, pärast esimest omapäi tegutsetud kuud hakkab mingi süsteem kujunema, ideed tekkima, aimdus, mida siin majas muuta.
Ja töökaaslased on mul järjekordselt übertoredad.

Harjun, et ma polegi päris üksi.
Et on keegi, kes mu tujudele stiilis "tahan kommi ja kohe nüüd, öösel kell kolm" järele ei anna, aga ometi on alati olemas, kui seda vaja on. Et ma harjun vaikselt jälle rääkima asjadest õigete nimedega, ehk mul pole vaja teha halva asja juures head nägu, sest kui ma teengi, siis tema hammustab sellest ikkagi läbi.
Ometi on veel pikk tee minna, aga ma loodan, et müür saabki tugevam, kui seda kaua ja hoolega laduda.

Kratt harjub ka. Ta ilmutab mõningaid armukadesuse märke, mis on loomulik lapse jaoks, kes on harjunud oma ema vaid endale hoidma, aga me suhtume sellesse väga tolerantselt. Sellest saame üle!