Vahekokkuvõte

Näete, palju vett on vahepeal merre voolanud minu viimasest postitusest.
Uus aasta tuli täiesti teistmoodi. Tegelikult on kõik teistmoodi, aga mulle meeldib.

Olen valmis saanud oma esimese kudumidisaini Koigule, mida peaks nägema sügisnumbris. Kas ka Eesti kaubanduses, selles sügavalt kahtlen, sest sihtgrupp on lõngapoed, kes Koigut edasi müüvad, ja meil selliseid teatavasti pole.

Mustrikirjutamises sain käpa valgeks oma sügisel eriti menukaks osutunud pitsiliste randmesoojendajatega, millele hakati aktiivselt juhendit nõudma. Kolm päeva ja viis trükitud lehekülge hiljem andsin inglisekeelse mustri testkudumisele ning voi'la, mitte ühtegi errorit polnud!

Ma arvan,et umbes aasta on sellest, kui ma viimati tööle läksin tahtmisega midagi ära teha, ise targemaks saada, kuskil kasulik olla. Siis tuli rutiin, mis pikkade aastatega omale pesa ehitas ning lõpuks selle valmis sai.
Nüüd üle pika aja ma lähen jälle hommikul kodust ära tahtmisega midagi ära teha. Valdkond on uus, väljakutse suur, vastutus vaat et veel suurem, aga mul on ideed, toetavad kolleegid ja ehk natukene naiiivne usk, et me saame kõik koos oma eesmärkidega hakkama.

Lemmiku kojutulekuni on jäänud loetud päevad, uskumatu, kuidas pea kolm nädalat lendas! Kui ta tuleb, on kõik nii teistmoodi. Heas mõttes, ma arvan.

Paar päeva tagasi nägin oma tillukest vennatütart, kellel vahetult pärast jõule diagnoositi leukeemia. Ravi läheb tõusude ja mõõnadega, mis on normaalne, aga näha seda pisikest inglit naermas ja lollitamas, on hindamatu! Sellised katsumused õpetavad, et kõik muud probleemid on tühised, kui tervis on korras.
Lemmik ka ikka ütleb, kui tal keeruline on, mõtleb oma probleeme lahti ning siis tuleb Kaisu meelde, ühtäkki tundub, et endal probleeme polegi. Ja nii ongi!
Tibu sõidab nüüd nädala lõpuks Tallinnasse haiglasse tagasi ning meie jääme teda igatsema.