Halloooo, te ajate midagi sassi!
Mina olen Anniki, seesama, kes veedab oma päevi ajalehetoimetuses arvuti taga nohisedes ja kirjutab tänavaaukudest, eelarvest ja elavtest legendidest. Teeb trenni, õpib keeli ja elab täiesti normaalset väikekodanlase elu, koos lapse ja pangalaenuga. Tahtsin kirjutada, et kassiga ka , aga teda juba suvest saati pole.
No ja siis keeratakse minu pisikene, ent turvaline maailm pahupidi.
Kirjutatakse, et küsida, kas viisin vähe kudumeid disainida ajakirjale...Okei, ehkki ma end teab mis andekaks ei pea.
Siis kirjutatakse ja küsitakse nii muuseas, kas ma nii palju põlvikuid viitsiks kududa, et neid New Yorkis mõnes poes saaks müüma hakata. Kolmes või nii, Manhattanil. Ja ühes Jaapanis, Tokios.
Ja ei peeta paljuks maksta 1200 krooni kullerfirmale, et ülehomme ühte sokipaari oma käega sealsamas Manhattanil silitada saaks.
Mõistate, MIDA see tähendab?
Dawn jeans ja Willa kampsun
5 months ago
3 comments:
Ossa jutt! See on ju väga lahe!!! :) Kuku aga kuduma! :D
Üldse ei mõista, mida see tähendab, aga tahaks mõista. Suur rõõm :)
Aitüma, ja pole lugu, ma ise ka ei mõista :)
Osa minust on elevil, teine osa, natukene väiksem, tunneks ehk isegi kergendust, kui see koostöö katki jääks.
Elame, näeme.
Post a Comment