Miinus kuus

Nüüd on nii, et need kuus kilo, mille ma aasta algusest siiani kuidagi omale lisaks kogusin, peavad kaduma ilma igasuguste järeleandmisteta. Esimene ongi tegelikult suureks rõõmuks juba läinud.

Jõusaali olen jõudnud kenasti paar korda nädalas ja üle saanud sellest vastikustundest, mis mind vanasti seal valdas. Minu jaoks on jõutrenn alati igav olnud, aga mida libedamalt läheb, seda lihtsam hakkab.

Eile vaatasin üle uue spordiklubi Fittesti ja tegin seal tunnise StepFit trenni.
Täna vasak jalg kange, polegi see pingil hüppamine nii lihtne. Esimese 10 minutiga higi lendas igas suunas ja pärast oma keharaskuse ja hantlitega tehtavad jõuharjutused olid mulle palju raskemad kui jõusaalis mingil masinal mitu korda suuremat raskust tõmmates. Võibolla andis oma osa ka tantsulsest poolest saadud väsimus.
Meil oli palju naisi, innustav treener ja üks keskealine mees, kes kõik need 55 minutit steppides kenasti vastu pidas. Kerge tal kindlasti polnud, aga vähemalt lahkus nägu naerul.

Spinningusaalist mööda tulles jäi silma naine, kes tallus ratast, nii paarkuune titt kaenlas. Oleks mul lapse sellises vanuses olnud nii palju meelekindlust, et kohe trenni minna! Oleks siis keegi teinud spinningut, kuhu saaks ta kaasa võtta :D

Koju jõudes ootas mind meilboksis once-in-a-lifetime võimalus, mida on praegusel hetkel, kui ma oma tööd ja sealset õhkkonda eriti ei naudi, just nagu rusikas silmaauku.
Kirjutas mulle üks disainer Interweave Pressist ja küsis, kas ma oleksin nõus Koigu uuele kudumisajakirjale mõned kudumidisainid tegema. Taiu Koigust oli mind soovitanud ja nüüd hakkame kenasti kolmekesi selle kallal tööle.
Tingimused on toredad - põhimõtteliselt sain vabad käed, mida ja kuidas teha. Lõng pannakse lähipäevil Kanadast posti ning selle järgi siis peaks ideed lendama hakkama :)