Harjumise aeg

Kuidagi harjumuseks hakkab saama, et ma midagi ei kirjuta.

Praegu on harjumise aeg.

Harjun oma uue tööga. Väga mõnus on, pärast esimest omapäi tegutsetud kuud hakkab mingi süsteem kujunema, ideed tekkima, aimdus, mida siin majas muuta.
Ja töökaaslased on mul järjekordselt übertoredad.

Harjun, et ma polegi päris üksi.
Et on keegi, kes mu tujudele stiilis "tahan kommi ja kohe nüüd, öösel kell kolm" järele ei anna, aga ometi on alati olemas, kui seda vaja on. Et ma harjun vaikselt jälle rääkima asjadest õigete nimedega, ehk mul pole vaja teha halva asja juures head nägu, sest kui ma teengi, siis tema hammustab sellest ikkagi läbi.
Ometi on veel pikk tee minna, aga ma loodan, et müür saabki tugevam, kui seda kaua ja hoolega laduda.

Kratt harjub ka. Ta ilmutab mõningaid armukadesuse märke, mis on loomulik lapse jaoks, kes on harjunud oma ema vaid endale hoidma, aga me suhtume sellesse väga tolerantselt. Sellest saame üle!

Vahekokkuvõte

Näete, palju vett on vahepeal merre voolanud minu viimasest postitusest.
Uus aasta tuli täiesti teistmoodi. Tegelikult on kõik teistmoodi, aga mulle meeldib.

Olen valmis saanud oma esimese kudumidisaini Koigule, mida peaks nägema sügisnumbris. Kas ka Eesti kaubanduses, selles sügavalt kahtlen, sest sihtgrupp on lõngapoed, kes Koigut edasi müüvad, ja meil selliseid teatavasti pole.

Mustrikirjutamises sain käpa valgeks oma sügisel eriti menukaks osutunud pitsiliste randmesoojendajatega, millele hakati aktiivselt juhendit nõudma. Kolm päeva ja viis trükitud lehekülge hiljem andsin inglisekeelse mustri testkudumisele ning voi'la, mitte ühtegi errorit polnud!

Ma arvan,et umbes aasta on sellest, kui ma viimati tööle läksin tahtmisega midagi ära teha, ise targemaks saada, kuskil kasulik olla. Siis tuli rutiin, mis pikkade aastatega omale pesa ehitas ning lõpuks selle valmis sai.
Nüüd üle pika aja ma lähen jälle hommikul kodust ära tahtmisega midagi ära teha. Valdkond on uus, väljakutse suur, vastutus vaat et veel suurem, aga mul on ideed, toetavad kolleegid ja ehk natukene naiiivne usk, et me saame kõik koos oma eesmärkidega hakkama.

Lemmiku kojutulekuni on jäänud loetud päevad, uskumatu, kuidas pea kolm nädalat lendas! Kui ta tuleb, on kõik nii teistmoodi. Heas mõttes, ma arvan.

Paar päeva tagasi nägin oma tillukest vennatütart, kellel vahetult pärast jõule diagnoositi leukeemia. Ravi läheb tõusude ja mõõnadega, mis on normaalne, aga näha seda pisikest inglit naermas ja lollitamas, on hindamatu! Sellised katsumused õpetavad, et kõik muud probleemid on tühised, kui tervis on korras.
Lemmik ka ikka ütleb, kui tal keeruline on, mõtleb oma probleeme lahti ning siis tuleb Kaisu meelde, ühtäkki tundub, et endal probleeme polegi. Ja nii ongi!
Tibu sõidab nüüd nädala lõpuks Tallinnasse haiglasse tagasi ning meie jääme teda igatsema.

See ei ole enam minu elu

Halloooo, te ajate midagi sassi!
Mina olen Anniki, seesama, kes veedab oma päevi ajalehetoimetuses arvuti taga nohisedes ja kirjutab tänavaaukudest, eelarvest ja elavtest legendidest. Teeb trenni, õpib keeli ja elab täiesti normaalset väikekodanlase elu, koos lapse ja pangalaenuga. Tahtsin kirjutada, et kassiga ka , aga teda juba suvest saati pole.

No ja siis keeratakse minu pisikene, ent turvaline maailm pahupidi.
Kirjutatakse, et küsida, kas viisin vähe kudumeid disainida ajakirjale...Okei, ehkki ma end teab mis andekaks ei pea.
Siis kirjutatakse ja küsitakse nii muuseas, kas ma nii palju põlvikuid viitsiks kududa, et neid New Yorkis mõnes poes saaks müüma hakata. Kolmes või nii, Manhattanil. Ja ühes Jaapanis, Tokios.
Ja ei peeta paljuks maksta 1200 krooni kullerfirmale, et ülehomme ühte sokipaari oma käega sealsamas Manhattanil silitada saaks.
Mõistate, MIDA see tähendab?

Miinus kuus

Nüüd on nii, et need kuus kilo, mille ma aasta algusest siiani kuidagi omale lisaks kogusin, peavad kaduma ilma igasuguste järeleandmisteta. Esimene ongi tegelikult suureks rõõmuks juba läinud.

Jõusaali olen jõudnud kenasti paar korda nädalas ja üle saanud sellest vastikustundest, mis mind vanasti seal valdas. Minu jaoks on jõutrenn alati igav olnud, aga mida libedamalt läheb, seda lihtsam hakkab.

Eile vaatasin üle uue spordiklubi Fittesti ja tegin seal tunnise StepFit trenni.
Täna vasak jalg kange, polegi see pingil hüppamine nii lihtne. Esimese 10 minutiga higi lendas igas suunas ja pärast oma keharaskuse ja hantlitega tehtavad jõuharjutused olid mulle palju raskemad kui jõusaalis mingil masinal mitu korda suuremat raskust tõmmates. Võibolla andis oma osa ka tantsulsest poolest saadud väsimus.
Meil oli palju naisi, innustav treener ja üks keskealine mees, kes kõik need 55 minutit steppides kenasti vastu pidas. Kerge tal kindlasti polnud, aga vähemalt lahkus nägu naerul.

Spinningusaalist mööda tulles jäi silma naine, kes tallus ratast, nii paarkuune titt kaenlas. Oleks mul lapse sellises vanuses olnud nii palju meelekindlust, et kohe trenni minna! Oleks siis keegi teinud spinningut, kuhu saaks ta kaasa võtta :D

Koju jõudes ootas mind meilboksis once-in-a-lifetime võimalus, mida on praegusel hetkel, kui ma oma tööd ja sealset õhkkonda eriti ei naudi, just nagu rusikas silmaauku.
Kirjutas mulle üks disainer Interweave Pressist ja küsis, kas ma oleksin nõus Koigu uuele kudumisajakirjale mõned kudumidisainid tegema. Taiu Koigust oli mind soovitanud ja nüüd hakkame kenasti kolmekesi selle kallal tööle.
Tingimused on toredad - põhimõtteliselt sain vabad käed, mida ja kuidas teha. Lõng pannakse lähipäevil Kanadast posti ning selle järgi siis peaks ideed lendama hakkama :)

On's kellelgi ära anda ?

Väga isekas nimekiri tuleb sellest nüüd :)

On's kellelgi üleliigset:

* Piparmünti aias kasvamas? Nii palju, et on lausa nuhtluseks ja tahaks hirmsasti lahti saada?
* Õunu, ehkki on teadaolevalt vilets õuna-aasta? Nii palju, et saaks kas või paar purki moosi talveks teha, mahlast vist ei hakka unistamagi.
* Poisslapsele sügis-talveks sobivaid jalatseid suuruses 32 või aastaajale kohaseid rõivaid suuruses 116? Võin maksta mõistlikku hinda.
* 5 aastasele poisile sobivat kasutatud, kuid korralikku jalgratast, abirattaid ei pea enam olema? Maksan ka.
* Veneaegset vahvlimasinat, mis niisama tolmu kogub? Tean, et haruldus, aga ikkagi küsin. Jälle võin maksta :)
* Põnevaid tuttavaid-kohti-vihjeid, millest saaks põneva loo voolida? Selle eest raha kahjuks ei saa, küll aga suure aitäh.
* Tööd pakkuda? Ma ise ka ei tea millist.

Rohkem hetkel ei oska midagi tahta.

Piilupildid põlvikutest

Koon hoolega põlvikuid.
Selliseid: 

ja selliseid:

ja siis veel igasuguseid, mis veel valmis pole.
Eesmärk on septembri jooksul vähemalt 10 paari kokku saada.
Avastasin, et Lätis tehakse mõnusat villast lõnga, mis on imepehme ja ei aja üldse sügelema nagu siin kohalike kohta üritatakse väita.
Hinnalt on ka oluliselt rahakotisõbralikum kui mõni Itaalia või Saksamaa bränd.

Päikeseloojangu ajal veelaual

Eile oli veelauaga mõnus sõita.
Päike hakkas juba loojuma, kui jõe äärde jõudsime. Esimest korda tundsin, et ma tõesti sõidan, mitte ei võitle elu eest püstiseismise nimel. Kontrollisin lauda suurem osa ajast ka kantimine tuli ka juba päris kenasti välja, sõitsin aga otsapidi lainesse ja kõrvale tagasi, üle laine veel kantida ei lubatud.

Lõbu sai läbi loetud minutid enne seda, kui suuna tagasi paadisillale võtsime. Mul olid eelmisest pikast otsast käed väsinud ja ütlesin kaatrijuhile, et teeme ühe katse veele tulekuks, kui ei õnnestu, siis ma rohkem ei jaksa. Aga püsti ma sain ja sõitsin, kuni tuli vastu teine kaater, mille lainesse sisse sõites oli mul tähelepanu hetkeks kuskile kadunud ja tegin seda sirgetel jalgadel, ehk siis tundega, nagu oleks põlvili kivimüüri lennanud. Tegelikult tuleb laine kõverdatud põlvest läbi lasta, ma ei tea kus mu mõte sellel hetkel oli, aga mina seda lainet ei näinud.

No ja juhtus see ainukene asi, mille puhul kiivrist üldse kasu on. Lendasin pikali täpselt kukla peale ja sellise jõuga, et laine murdis laua jalge küljest lahti. Pilt lendas hetkeks taskusse, aga üldiselt tundus see hetk, et kõikon okidoki.
Trall hakkas kodus peale. Ühel hetkel ei saanud enam hingata, siis hakkas pea lõhkuma, käed värisema.
EMOs oluliselt targemaks ei saanud, ühtegi analüüsigi ei tahetud teha esialgu, lõpuks rääkisin röntgeni ikkagi välja.
Tänasest olen haiguslehel pea- ja rindkerepõrutusega, ainukene mugav asend on selili voodis.

Vasak jalg on ka sidemes, sest kui saabas jalast ära tuleb jõuga, väänab see ikka korralikult. Uurin nüüd võimalusi, et Pärnus kinesioteipima saada, nii kaela kui jalga.

Käisin lõuna ajal pikema tiiru püsti, sest süüa oli vaja osta. Ei ole hea vertikaalasendis olla. Läheb ikka meelest, et kael ei paidu ja kõrvale vaatamiseks tuleb tervet keha keerata. Kui see ära unustada, on päris valus.

Aga lauaisu too kukkumine ära ei võtnud. Nii kui tervis okei jälle, uuesti jõele!