Elu suurim seiklus algab nädala pärast!

Pean klaarima ühe vana võla ja rääkima, kuidas töövestlus läks.
Lühidalt öeldes väga hästi! Isegi ooterežiimile ei pandud, juba sama kohtumise lõpus tehti pakkumine ära. Olin tol hetkel jube õnnelik, tegelikult olen praegu ka, aga hinge on pugenud väike kahtluseuss...

Mitte, et mulle miski selle juures ei meeldiks, aga... Olen ju pikalt unistanud sellest, et midagi ISE teha. Seni ei tundunud õige aeg olevat. Praegu, kui mul on olemas väga toetav tagalatiim, tunnen end enesekindlamalt kui enne. Ehk mul on jäänud viimane nädal vanas töökohas, mille järel on mul kaks nädalat hingetõmbeaega ja maikuust peaksin uues kohas alutama. Sees aga närib, et mis siis kui ei läheks...
Tegelikult plaanin vahepealset kahte nädalat niikuinii tegusalt sisustada ja oma käsitööäri jõudsamalt käima lükata. Esimesed sammud selleks on juba  tehtud. Aga minu uus töö (ekspordialal) nõuab väga palju aega ja energiat ning ma kardan, et mõlema jaoks ei jätku võhma. Teisest küljest oleme me aina rohkem hakanud rääkima uuest titast ja need plaanidki lükkuvad jälle teadmata ajaks edasi. Selle pärast ma niiväga ei muretse - ma tunnen, et eneseteostuse mõttes on mul käsil praegu kõige viljakam aeg ja see muu tilulilu kannatab veel paar aastat oodata. Vist.

Mis siit ka välja ei tuleks, olen kindel, et tegu on minu elu kõige suurema seiklusega. Lähen tööle ja hüppan pea ees tundmatusse kohta. Pean ehitama üles kogu süsteemi nullist ja ujuma õppima ilma, et keegi käest hoiaks. Samas on see nii minu moodi - mul peab olema esmapilgul püüdmatuna näiv väljakutse, et ma motiveeritud midagi tegema oleksin.
Tõenäoliselt saab minust ka selle kõrval ettevõtja. Seda maailma olen juba kombanud, aga õppida on nii palju, nii palju. Vastutus kasvab, sest jällegi ei plaani ma piirduda lihtsate lahendustega. Aga kuskil sees miski ütleb mulle, et seekord väga valesti ei lähe.

Lisaplaan selleks kaheks vabaks nädalaks on mul ka: hakkan lõnga värvima!

Tööst ja töö otsimisest

Lähen homme töövestlusele.

Teadsin juba pikalt, et siia ma kauaks jääda ei plaani, aga uue koha otsimine polnud mulle prioriteet ka. Mõtted liikusid pigem ikka selles suunas, et midagi ise tegema hakata.
Siis jäi see pakkumine mulle silma. Väike taustauuring ja firma oma töökultuuri ning suhtumisega hakkas meeldima. Töö on ka parasjagu väljakutseid pakkuv ja kõrget saavutusvajadust nõudev, mida ma hetkel just vajangi.
Ega ma mingeid lootuseid ei hellitanud, aga saatsin CV ja motivatsioonikirja ära. Varjamata, et tegemist on minu jaoks võõra valdkonnaga, kus mul kogemus puudub. Mängides avatud kaartidega. Ja voilaa - mõni aeg hiljem oli mu postkastis kiri sooviga, et oma visioonid rohkem lahti kirjutaksin.

Kergekäeliselt ma seda ülesannet ei võtnud, aga üle ka ei pingutanud. Otsustasin jääda iseendaks ning end mitte üles kiitma hakata. Pigem rõhusin sellele, et minu motiveeritus välja paistaks.
Kaks päeva hiljem oli mu postkastis uus vastus. Väga positiivne - et kuigi on ka teisi kandidaate, oodatakse just minuga kohtumist väga.

Täna ta nüüd siis helistas. Väga muhe mees oli. Lubas mulle homme hommikul isegi koju järgi tulla, et ei peaks ühistransaga teise linna otsa seiklema hakkama :)

Kes teab, võibolla on minu eelis see, et mul pole seda töökohta iga hinna eest vaja. Kui ma ei saa, ei kaota ma midagi. See teeb pingetest vabaks ja lubab julgem ning otsekohesem olla. Ja kui peaks olema tegu minu võimalusega, siis jah, ma haaran sellest rõõmuga kinni!

Mul on töövestlustega selline kentsakas lugu, et need korrad, kui kuskile kandideerinud olen, saan lugeda ühe käe sõrmedel kokku. Ja kõigil nendel kordadel olen soovitud koha ka saanud. Ehk mul puudub äraütlemise kogemus, mida ma varem ka väga pelgasin. Hetkel enam mitte.
Kui ma oma praegusesse kohta tööle tulin, pidin ise kahele potentsiaalsele tööandjale ära ütlema, kes mõlemad end samamoodi enda juurde ootasid. Ma ei arva, et tegin sellel hetkel vale valiku, aga kindlasti oleks saanud teha parema. Samas olen ka siin väga palju õppinud - minu roosa mull elust ja kõigi inimeste headusest on purustatud :)

Põgus pilguheit tulevikku

Pean vist oma sõnu sööma - lahusolek polegi nii kerge. Esimese üksiku õhtu kodus tundsin end väga imelikult. Midagi oli puudu. Läksin vara magama ning hommikul tõusin enne kella, sain hakkama. Eile öösel olin hoopis oma venna juures naistepäeva tähisamas ja täna maandusin uuesti koju. Üksi, isegi kratti pole. On veel imelikum. Aga nädalavahetus tuleb tihe ja hoiab rakkes: homme hommikul krati jalkatrenn, siis külalised, õhtul veel üks kohtumine, pühapäeva hommikul plaanin Nooruse Majja zumbasse minna ja päevaks sõidame maale ämma-äia juurde.
Siis ongi jäänud vaid nädal ning mõned päevad lisaks ja ta tuleb juba koju.

Krati kooliplaanidest niipalju, et oleme pärast pikka kaalumist otsustanud ta Rääma asemel hoopis Vabakooli panna. Selle kasuks rääkisid väikesed klassid, hinnetevaba hindamissüsteem, aktiivne kooliväline tegevus, personaalne töö lastega ja naabrite positiivsed kogemused. Ei saa märkimata jätta ka soodsat asukohta kodu lähedal.

Tööl palusin omale eile viisakalt hakata asendajat otsima. Saadi minu põhjustest aru, miks sellise otsuse langetasin. Olen olemas veel täpselt nii kaua kui vaja, ehk uue inimese leidmise ja välja koolitamiseni. Kindlasti pole minu eesmärk paberitega vehkida ja pärast kuud nelja tuule poole kaduda. Tahan, et neil hästi läheks, kas siis minuga või minuta.

Mis ma edasi tegema hakkan, seda täpselt ei teagi. Mõtteid on, võimalusi ka, kui kallis tagasi tuleb, eks siis arutame lähemalt. Kõigepealt tahaks puhata niikuinii. Teen maale sauna taha peenra ja kasvatan porgandeid :) Mul on hea meel, et mul on vabadus ja julgus selline otsus vastu võtta.
Teiselt poolt on kahju ka. Mulle meeldivad need inimesed, kellega ma koos töötan. Ma usun, et seal majas liiguvad asjad õigemas suunas kui seni. Ma hakkan puudust tundma paljudest muusikutest, loomeinimestest ja lihtsalt kaasamõtlejatest.

Kahjuks ei ela me maal - ehkki tulevikuplaanid sinna liiguvad - aga selline ökotaluniku-kanakasvataja-lõngavärvija elu istuks mulle hästi.

Kolmekesi

Eelmise jutu jätkuks oleme vahepeal veel ühe koorma puid toonud. Sama stsenaarium muidagi kordus - tal oli vaja tööle tagasi tormata ja mina siis üksi ladusin neid. Aga ta sõidab järgmine nädal teisele poole maakera ära ja ma vähemalt ei külmu selle paari üksiku nädalaga surnuks.

Oleme nüüd mõnda aega kolmekesi elanud. Ma täpselt ei teagi, millal ja kuidas see juhtus, aga ühel päeval ta lihtsalt ei läinud enam ära.
Päris tore on. Vaikselt hakkab normaalne elurütm tagasi tulema, mõlemal on oma asjad ajada ja enam ei lükka neid tahaplaanile selleks, et õhtul teleka ees kaisutada saaks.
Kohanemine võtab ikka aega. Üritame üle olla sellest, et eeldame, mida teine parasjagu tahaks või ei tahaks teha. Küsida on lihtsam, jäävad vääritimõistmised ära. Istume vahel ikka veinipudeliga köögilaua taga (sellest ajast, kui lõpuks toolid saime) ja võtame aega lihtsalt rääkimiseks. Ja ikka on üllatusi nii palju.

Mõnes mõttes on meil lihtne, sest meil kummalgi pole suurt kogemustepagasit eelmisest elust. Mul on selja taga üks lühike kooselu, mille jaoks olin ilmselgelt liiga noor. Temal pole sedagi. Teisalt on raske, sest kaks individualisti on harjunud peamiselt iseendaga arvestama. Siis muretsedki üle ja proovid teist igale poole plaanidesse sobitada. Niipalju, et ühel hetkel saab liialt.

Tegelikult ootame mõlemad seda kahte nädalat, mis nüüd eraldi oleme. Eelkõige vist selleks, et uue mugava eluga juurde kogutud kolm kilo turjalt maha saada :)

Talvepuudest

Iga talv olen ma täiesti veendunud, et sellel aastal ma külmun surnuks. Siiani pole seda juhtunud :)

Aga reedel ma vihastasin külma koju jõudes (pärast eriti väsitavat tööpäeva) ahjukütte peale korralikult. Või mitte niivõrd kütte, kui kogu puumajanduse peale.

Kui me paar kuud tagasi kolisime, oli meil korteris puid mõne päeva jagu. Piisav aeg, et mees, kes metsaga niikuinii tegeleb, jõuaks maalt puud ära tuua. Läks päev, läks kaks, järele jäi vaid käputäis halge. Puid ei kuskil. Kuulsin vaid kõrvalt paari telefonikõnet, kui kellelegi helistati ja uuriti puude hinda. No et maal on need väljas seisnud, niisked, enda omad ei kõlba. Kange nagu ma olen, paluma ei hakanud, organiseerisin siis ise ühe väikese kaubikutäie - nii 1,5 ruumi - puid, et härra saaks ajapikendust.

Ise maksin, ise võtsin vastu, ise ladusin keldrisse ja oh seda üllatust, kui teinepool siis õhtul avastas, et probleem on lahendatud. Kuna kohe oli teada, et kevadeni me sellega välja ei vea, aga paar kuud ikka, arvasin naiivselt, et see on piisav periood maal ära käimiseks.

Kuni üle-eelmise nädalani, mil viimased puud said keldrist tuppa ja virn hakkas ahju kõrvalt märgatava kiirusega kahanema. Lõin käega - ega ma üksi sooja saada ei taha! Pealegi pole väljas ülemäära külm ja mul on õhksoojuspump. Jääbki kütmise vaev ära.
No siis ta pühapäeva õhtul avastas, et jama on majas ja asjad hakkasid imeväel liikuma. Kõne isale, järgmine päev puud auto peal ja hoovis. Viskasime need maha ja üllatus-üllatus, kui härra teatas, et tal hakkas järsku kiire ja peab ära minema, vedagu ma ise keldrisse :)

Vedasingi! Mitu tundi vedasin korvi- ja sületäie kaupa neid alla, varbaidpidi vees sumbates, sest meil kipub vesi keldrisse. Viimase korvitäiega istusin tükk aega huves lumehanges ja üritasin keldriakent uuesti ette saada ( arvasin algul, et sealt on lihtsam alla loopida, a maa oli liiga märg).

No mis siis, ei hädalda. Puud olemas, elu ilus, aga .... need puud ei lähe põlema! Ma mõtlesingi, et mis valem see on, mille järgi puud olid paar kuud tagasi märjad, aga nüüd, pärast pikka tormi- ja vihmaperioodi ning esimest lund järsku kasutamiseks kõlblikud.
Okei, süütetabletiga pole hullu, viskad selle ahju ja võtavad visalt tuld, aga siiski võtavad! Ainult et mulle tundub, et need tukid hõõguvad nii kaua, et kui nad lõpuks kustunud on, jõuab ka ahi maha jahtuda.

Reedel juhtus nii, et süütetabletid olid otsas. Proovisin ajalehega, kasetohuga, väikese halgudega tund aega, aga mida polnud, oli tuli ahjus. Lõpuks istusin üleni tahmasena koridoris ja lihtsalt nutsin, kirves ühes ja halud teises käes. Kallis helistas ja tormas mu nutupurske peale süütetablette tooma. Poolteist tundi hiljem sain põlema ja tema vabandas, et selline lohe on olnud, et varem asjaga ei tegelenud.

Edaspidi on kütmine tema teema. Mina enam ei torgi. Tol reede õhtul lõin käega ja kütsin lõpuks pliidipuudega, sest need põlesid paremini. Tema veel imestas järgmine päev, et oi kui tubli, viitsisin pliidi alla ka tuld teha pärast kogu seda jändamist. Ei hakanud rõõmu rikkuma ja olin vait :)

Kapselkohvimasina esimene puudus ilmutas ennast. Kapsleid müüake Pärnus ainult ühes kohas ja loomulikult olid need sealt vahepeal otsas ning täna on üle kolme päeva esimene hommik, kui saan jälle rahulikult kodus kohvi juua.

Hommikud on viimasel ajal üldse hiliseks jäänud, sest ma tööle lähen alles 10-11 paiku ja kratt ka hetkel lasteaias ei käi, seega varasema seitsme ajal ma ärkan nüüd kaheksast nagu Temagi ja saan veel rahulikult tund-poolteist kohvitassi taga uimerdada. Tema on viie minutiga riides ja läinud.

Meie elu on loksunud mingisse mõnusasse stabiil-rutiinsesse rütmi, mis minusugusele rahutule hingele imekombel isegi meeldib. Hea on tulla koju, teha koos süüa, niisama toimetada, lihtsalt olla. Ta ei ela siin ametlikult, aga pole viimasel ajal enam ära ka läinud. Ja minu pärast võib ta olla täpselt nii kaua, kui tahab ja tulla, millal ise soovib.

Tööl on hetkel huvitavad ajad, Pere Restoranid omadega upakil (aga see pole enam kellelegi üllatus) ja meil käsil omanikuvahetus. Aga põnevat toimub - üleeile tulime välja infoga, et korraldame 24. veebruaril Metsatöllu 13. sünnipäeva ansamblitega Lehmatöll ja Hundi Hammasratas. Ning juba täna annab meil esimese avaliku kontserdi Sepo Seemani uus bänd Citamiin, mis on omamoodi austusavaldus kunagisele Vitamiinile :)

Vanast uude

Mõtlen, kuidas möödunud aastat kokku võtta, aga täpselt ei teagi. Palju muutuseid oli. Häid ikka rohkem kui halbu.

* Veebruarist alustasin uuel töökohal. Oh, kuidas see aasta mind karastanud on! Oleks ma enne ajakirjanikuks saamist töötanud vähemalt sama pika aja suurettevõtte pisikese mutrina, oleks minust kindlasti palju õiglasem ajakirjanik saanud. Naiivsus on kadunud, samas ka usk sellesse, et kõik inimesed on toredad ja head ning alati parimate kavatsustega. Aga see on olnud väärt kool!

* Isiklikus plaanis olen saavutanud mingi stabiilsuse, vahepealsest august välja roninud ja praegu julgen juba öelda, et elan stabiilset ja mõnevõrra igavat elu. Raputasin maha need inimesed, kes mind koormasid. Sain aru, et kõigi murede eest ei saa mina vastutada, oma pead panti pannes. Ja need mõned, keda ei anna raputada.. Nendega hoian mõõdukat distantsi ja reserveeritust.

* Me kolisime uude korterisse. 3 tuba, ahjuküte, vaieldamatult parim vaade aastavahetuse ilutulestiku nautimiseks. Toredad naabrid ja pisike hoov, et kratt saaks ka omapead õues käia. Õemees tunnustavalt jõulude ajal naeris, et iga kalamehe unistuste kodu - ööseks viskad põhjaõnge magamistoaaknast jõkke ja hommikul naudid värsket kala :)

* Me kolisime kahekesi, aga meid on üha tihedamini siin kolm. Meile - mulle ja talle - on isiklikus plaanis oligi see aeg väga keeruline, aga lõppes positiivselt. Mais läksime suure mürtsuga laiali, saades mõlemad haiget. Kuude jooksul õppisime teineteist jälle usaldama ja tänaseks oleme oma suhtele ladunud väga tugeva vundamendi. Ma tean, et tagasilööke võib veel tulla ja ilmselt tulebki, aga seda, mida meil on, polegi nii vähe. Väärib pingutamist, kannatlikkust ja kompromisse.

* Investeerisin varasemast rohkem aega kudumisse. Jällegi tänu Talle, kes jonnaka järjekindlusega argumenteeris, miks ma peaksin seda tegema. Tulemused on käegakatsutavad.

* Õppisin nautima kokkamist. Küpsetada on mulle alati meeldinud, aga lihtsalt perele igapäevaselt süüa teha.. No ei! Nüüd on meil sellest saanud omamoodi traditsioon - tööpäeviti hommikust söömas käies teeme plaani, mida õhtul kodus valmistada, pärast tööd väike poetiir ja ühine söögitegemine. Oluliselt on muutunud ka minu menüü, kust leiab senisest rohkem kala ja köögivilju. Selles ka minu imelise (irw) figuuri saladus, mille kohta korduvalt päritud on :D Tõsi, eelmise aastaga kaotasin tõesti ligikaudu 10 kilo ja natukene peale.

* Põhjust eriliselt rõõmustada on selle üle, et minu väike vennatütar on paranemas. Napp aasta tagasi ei olnud meist keegi kindel, et ta selle võitluse vähiga võidab... Praegu on ta rõõmus ja jutukas pisikene preili, kes saab endiselt ravi, aga kelle verenäitajad on head.

Kui nüüd tänavuseks plaane teha (lubadusi nimme andma ei hakka), siis mõned mõtted peas keerlevad:

* Tahaks uuesti spordi leida. Eelkõige jooksmise. Hea algus oleks juba täna minna ja omale uus tuulejakk osta, siis poleks takistavaid tegureid. Liiati kui elan täpselt jooksuraja alguses. (Pool)maratoni plaani ma pole veel päris tallele pannud ja endiselt unistan sellest, et kunagi jooksen oma esimese täispika maratoni just Roomas.

* Tööga on nii, et on muutuste aeg. Kas ja kui pikalt ma siin jätkan, on hetkel lahtine. Ootan need muutused ära ja vaatan jooksvalt, kas need lähevad minu arusaamadega kokku või mitte.

* Käsitööärile tahaks ka uue hingamise anda. Mõtteid on, aega mitte...

* Sügisel saadan lapse esimest korda kooli. Kratil on tähed ja numbrid kenasti selged, lugemine hakkab ka vaikselt tulema. Plaani järgi saab temast Rääma põhikooli õpilane ja kuigi sõber-direktor Elmo maalis mulle ükskord linnas trehvates värvika pildi sellest, kuidas augustilastel saab kõige raskem olema, olen tänaseks veendunud, et ta saab hakkama.

* Hing ihkab puhkust. Kallis sõidab nüüd peagi paariks nädalaks Lõuna-Ameerikasse ja minu jaoks on see aasta jooksul esimene kord, kui pean temast pikemalt kui päeva lahus olema. Lootus oli, et jõuame enne seda ka ise väikese tripi teha, aga ilmselt jääb see plaan aasta teise poolde. Pole me ju veel ammu plaanitud reisile Tartussegi jõudnud :)