Kolmekesi

Eelmise jutu jätkuks oleme vahepeal veel ühe koorma puid toonud. Sama stsenaarium muidagi kordus - tal oli vaja tööle tagasi tormata ja mina siis üksi ladusin neid. Aga ta sõidab järgmine nädal teisele poole maakera ära ja ma vähemalt ei külmu selle paari üksiku nädalaga surnuks.

Oleme nüüd mõnda aega kolmekesi elanud. Ma täpselt ei teagi, millal ja kuidas see juhtus, aga ühel päeval ta lihtsalt ei läinud enam ära.
Päris tore on. Vaikselt hakkab normaalne elurütm tagasi tulema, mõlemal on oma asjad ajada ja enam ei lükka neid tahaplaanile selleks, et õhtul teleka ees kaisutada saaks.
Kohanemine võtab ikka aega. Üritame üle olla sellest, et eeldame, mida teine parasjagu tahaks või ei tahaks teha. Küsida on lihtsam, jäävad vääritimõistmised ära. Istume vahel ikka veinipudeliga köögilaua taga (sellest ajast, kui lõpuks toolid saime) ja võtame aega lihtsalt rääkimiseks. Ja ikka on üllatusi nii palju.

Mõnes mõttes on meil lihtne, sest meil kummalgi pole suurt kogemustepagasit eelmisest elust. Mul on selja taga üks lühike kooselu, mille jaoks olin ilmselgelt liiga noor. Temal pole sedagi. Teisalt on raske, sest kaks individualisti on harjunud peamiselt iseendaga arvestama. Siis muretsedki üle ja proovid teist igale poole plaanidesse sobitada. Niipalju, et ühel hetkel saab liialt.

Tegelikult ootame mõlemad seda kahte nädalat, mis nüüd eraldi oleme. Eelkõige vist selleks, et uue mugava eluga juurde kogutud kolm kilo turjalt maha saada :)

Talvepuudest

Iga talv olen ma täiesti veendunud, et sellel aastal ma külmun surnuks. Siiani pole seda juhtunud :)

Aga reedel ma vihastasin külma koju jõudes (pärast eriti väsitavat tööpäeva) ahjukütte peale korralikult. Või mitte niivõrd kütte, kui kogu puumajanduse peale.

Kui me paar kuud tagasi kolisime, oli meil korteris puid mõne päeva jagu. Piisav aeg, et mees, kes metsaga niikuinii tegeleb, jõuaks maalt puud ära tuua. Läks päev, läks kaks, järele jäi vaid käputäis halge. Puid ei kuskil. Kuulsin vaid kõrvalt paari telefonikõnet, kui kellelegi helistati ja uuriti puude hinda. No et maal on need väljas seisnud, niisked, enda omad ei kõlba. Kange nagu ma olen, paluma ei hakanud, organiseerisin siis ise ühe väikese kaubikutäie - nii 1,5 ruumi - puid, et härra saaks ajapikendust.

Ise maksin, ise võtsin vastu, ise ladusin keldrisse ja oh seda üllatust, kui teinepool siis õhtul avastas, et probleem on lahendatud. Kuna kohe oli teada, et kevadeni me sellega välja ei vea, aga paar kuud ikka, arvasin naiivselt, et see on piisav periood maal ära käimiseks.

Kuni üle-eelmise nädalani, mil viimased puud said keldrist tuppa ja virn hakkas ahju kõrvalt märgatava kiirusega kahanema. Lõin käega - ega ma üksi sooja saada ei taha! Pealegi pole väljas ülemäära külm ja mul on õhksoojuspump. Jääbki kütmise vaev ära.
No siis ta pühapäeva õhtul avastas, et jama on majas ja asjad hakkasid imeväel liikuma. Kõne isale, järgmine päev puud auto peal ja hoovis. Viskasime need maha ja üllatus-üllatus, kui härra teatas, et tal hakkas järsku kiire ja peab ära minema, vedagu ma ise keldrisse :)

Vedasingi! Mitu tundi vedasin korvi- ja sületäie kaupa neid alla, varbaidpidi vees sumbates, sest meil kipub vesi keldrisse. Viimase korvitäiega istusin tükk aega huves lumehanges ja üritasin keldriakent uuesti ette saada ( arvasin algul, et sealt on lihtsam alla loopida, a maa oli liiga märg).

No mis siis, ei hädalda. Puud olemas, elu ilus, aga .... need puud ei lähe põlema! Ma mõtlesingi, et mis valem see on, mille järgi puud olid paar kuud tagasi märjad, aga nüüd, pärast pikka tormi- ja vihmaperioodi ning esimest lund järsku kasutamiseks kõlblikud.
Okei, süütetabletiga pole hullu, viskad selle ahju ja võtavad visalt tuld, aga siiski võtavad! Ainult et mulle tundub, et need tukid hõõguvad nii kaua, et kui nad lõpuks kustunud on, jõuab ka ahi maha jahtuda.

Reedel juhtus nii, et süütetabletid olid otsas. Proovisin ajalehega, kasetohuga, väikese halgudega tund aega, aga mida polnud, oli tuli ahjus. Lõpuks istusin üleni tahmasena koridoris ja lihtsalt nutsin, kirves ühes ja halud teises käes. Kallis helistas ja tormas mu nutupurske peale süütetablette tooma. Poolteist tundi hiljem sain põlema ja tema vabandas, et selline lohe on olnud, et varem asjaga ei tegelenud.

Edaspidi on kütmine tema teema. Mina enam ei torgi. Tol reede õhtul lõin käega ja kütsin lõpuks pliidipuudega, sest need põlesid paremini. Tema veel imestas järgmine päev, et oi kui tubli, viitsisin pliidi alla ka tuld teha pärast kogu seda jändamist. Ei hakanud rõõmu rikkuma ja olin vait :)

Kapselkohvimasina esimene puudus ilmutas ennast. Kapsleid müüake Pärnus ainult ühes kohas ja loomulikult olid need sealt vahepeal otsas ning täna on üle kolme päeva esimene hommik, kui saan jälle rahulikult kodus kohvi juua.

Hommikud on viimasel ajal üldse hiliseks jäänud, sest ma tööle lähen alles 10-11 paiku ja kratt ka hetkel lasteaias ei käi, seega varasema seitsme ajal ma ärkan nüüd kaheksast nagu Temagi ja saan veel rahulikult tund-poolteist kohvitassi taga uimerdada. Tema on viie minutiga riides ja läinud.

Meie elu on loksunud mingisse mõnusasse stabiil-rutiinsesse rütmi, mis minusugusele rahutule hingele imekombel isegi meeldib. Hea on tulla koju, teha koos süüa, niisama toimetada, lihtsalt olla. Ta ei ela siin ametlikult, aga pole viimasel ajal enam ära ka läinud. Ja minu pärast võib ta olla täpselt nii kaua, kui tahab ja tulla, millal ise soovib.

Tööl on hetkel huvitavad ajad, Pere Restoranid omadega upakil (aga see pole enam kellelegi üllatus) ja meil käsil omanikuvahetus. Aga põnevat toimub - üleeile tulime välja infoga, et korraldame 24. veebruaril Metsatöllu 13. sünnipäeva ansamblitega Lehmatöll ja Hundi Hammasratas. Ning juba täna annab meil esimese avaliku kontserdi Sepo Seemani uus bänd Citamiin, mis on omamoodi austusavaldus kunagisele Vitamiinile :)

Vanast uude

Mõtlen, kuidas möödunud aastat kokku võtta, aga täpselt ei teagi. Palju muutuseid oli. Häid ikka rohkem kui halbu.

* Veebruarist alustasin uuel töökohal. Oh, kuidas see aasta mind karastanud on! Oleks ma enne ajakirjanikuks saamist töötanud vähemalt sama pika aja suurettevõtte pisikese mutrina, oleks minust kindlasti palju õiglasem ajakirjanik saanud. Naiivsus on kadunud, samas ka usk sellesse, et kõik inimesed on toredad ja head ning alati parimate kavatsustega. Aga see on olnud väärt kool!

* Isiklikus plaanis olen saavutanud mingi stabiilsuse, vahepealsest august välja roninud ja praegu julgen juba öelda, et elan stabiilset ja mõnevõrra igavat elu. Raputasin maha need inimesed, kes mind koormasid. Sain aru, et kõigi murede eest ei saa mina vastutada, oma pead panti pannes. Ja need mõned, keda ei anna raputada.. Nendega hoian mõõdukat distantsi ja reserveeritust.

* Me kolisime uude korterisse. 3 tuba, ahjuküte, vaieldamatult parim vaade aastavahetuse ilutulestiku nautimiseks. Toredad naabrid ja pisike hoov, et kratt saaks ka omapead õues käia. Õemees tunnustavalt jõulude ajal naeris, et iga kalamehe unistuste kodu - ööseks viskad põhjaõnge magamistoaaknast jõkke ja hommikul naudid värsket kala :)

* Me kolisime kahekesi, aga meid on üha tihedamini siin kolm. Meile - mulle ja talle - on isiklikus plaanis oligi see aeg väga keeruline, aga lõppes positiivselt. Mais läksime suure mürtsuga laiali, saades mõlemad haiget. Kuude jooksul õppisime teineteist jälle usaldama ja tänaseks oleme oma suhtele ladunud väga tugeva vundamendi. Ma tean, et tagasilööke võib veel tulla ja ilmselt tulebki, aga seda, mida meil on, polegi nii vähe. Väärib pingutamist, kannatlikkust ja kompromisse.

* Investeerisin varasemast rohkem aega kudumisse. Jällegi tänu Talle, kes jonnaka järjekindlusega argumenteeris, miks ma peaksin seda tegema. Tulemused on käegakatsutavad.

* Õppisin nautima kokkamist. Küpsetada on mulle alati meeldinud, aga lihtsalt perele igapäevaselt süüa teha.. No ei! Nüüd on meil sellest saanud omamoodi traditsioon - tööpäeviti hommikust söömas käies teeme plaani, mida õhtul kodus valmistada, pärast tööd väike poetiir ja ühine söögitegemine. Oluliselt on muutunud ka minu menüü, kust leiab senisest rohkem kala ja köögivilju. Selles ka minu imelise (irw) figuuri saladus, mille kohta korduvalt päritud on :D Tõsi, eelmise aastaga kaotasin tõesti ligikaudu 10 kilo ja natukene peale.

* Põhjust eriliselt rõõmustada on selle üle, et minu väike vennatütar on paranemas. Napp aasta tagasi ei olnud meist keegi kindel, et ta selle võitluse vähiga võidab... Praegu on ta rõõmus ja jutukas pisikene preili, kes saab endiselt ravi, aga kelle verenäitajad on head.

Kui nüüd tänavuseks plaane teha (lubadusi nimme andma ei hakka), siis mõned mõtted peas keerlevad:

* Tahaks uuesti spordi leida. Eelkõige jooksmise. Hea algus oleks juba täna minna ja omale uus tuulejakk osta, siis poleks takistavaid tegureid. Liiati kui elan täpselt jooksuraja alguses. (Pool)maratoni plaani ma pole veel päris tallele pannud ja endiselt unistan sellest, et kunagi jooksen oma esimese täispika maratoni just Roomas.

* Tööga on nii, et on muutuste aeg. Kas ja kui pikalt ma siin jätkan, on hetkel lahtine. Ootan need muutused ära ja vaatan jooksvalt, kas need lähevad minu arusaamadega kokku või mitte.

* Käsitööärile tahaks ka uue hingamise anda. Mõtteid on, aega mitte...

* Sügisel saadan lapse esimest korda kooli. Kratil on tähed ja numbrid kenasti selged, lugemine hakkab ka vaikselt tulema. Plaani järgi saab temast Rääma põhikooli õpilane ja kuigi sõber-direktor Elmo maalis mulle ükskord linnas trehvates värvika pildi sellest, kuidas augustilastel saab kõige raskem olema, olen tänaseks veendunud, et ta saab hakkama.

* Hing ihkab puhkust. Kallis sõidab nüüd peagi paariks nädalaks Lõuna-Ameerikasse ja minu jaoks on see aasta jooksul esimene kord, kui pean temast pikemalt kui päeva lahus olema. Lootus oli, et jõuame enne seda ka ise väikese tripi teha, aga ilmselt jääb see plaan aasta teise poolde. Pole me ju veel ammu plaanitud reisile Tartussegi jõudnud :)

Unistustes ja unistamisest

Istun köögis teetassi taga ja kuulan Rein Rannapi ning Maarja plaati "Suudlus läbi jäätunud klaasi", mille Rannap mulle paar aastat tagasi kinkis. Polegi seda varem karbist välja võtnud, aga praegu on see nagu rusikas silmaauku, ehk sobib vaiksesse jõuluõhtusse imehästi.

Avastasin, et Dolce Gustoga saab edukalt teevett ka keeta - jätad lihtsalt kohvikapsli lisamata. Oleme sellesse masinasse vist mõlemad armunud ning leidsin juba ühe tuttava, kellel sama aparaat kodus ning kellega kahasse Ebayst selliseid jooke tellida, mida Eestis ei müüda.

Täna juhtus selline õnnetu lugu, et kõigepealt lõikasin oma vasakust pöidlast jupi maha ning natukene hiljem põletasin parema käelaba ahjus täielikult ära. Kudumine hästi välja ei kukkunud, aga trükkida on parema käega isegi võimalik.
Tema muidugi ehmatas korralikult, kui linnast helistas ja küsis, kas poest on midagi vaja tuua. "Kui viitsid, hüppa korra apteegist läbi ja too plaastrit. Ma lõikasin pöidlast tüki maha, aga muidu on kõik korras."
Tegelikult oli täiesti mõttetu soov, sest näpuotsas plaaster niikuinii ei seisa, aga haavapuhastusvahed ja side ajasid asja ära. No õmmelda pole siin midagi, tükk läind, mis sa enam teed... Kelle idee oli uued teravad noad osta, ah?


Laura rikkus mu jõulurahu ja istutas pähe plaani järgmise aasta mais minna Nordea Riia poolamaratonile. Jah, 2009 poleks see mingi ulme olnud, aga praegu? Vähem kui 150 päeva, olematu vorm ja streikiv põlv... Kas ma saan hakkama?
Nõusolekut veel ei andnud, aga jooksualase lektüüri kangutasin raamaturiiulist alla... Oleks praegu selline ilm nagu hommikul, oleks ilmselt jõe ääres väikese testtiiru ka teinud, aga vihma ja tuulega hästi ei taha. Mul hakkab nüüd ju Jaansoni rada otse akna alt ja rajale saamiseks peab vaid väravast välja astuma.

Isegi kui Riia maraton minu jaoks ei realiseeru, tõi see tagasi need kunagised unistused, mis praeguseks kuskile kaduma on läinud.
Ma unistasin sellest, et joosta maratoni ühes oma lemmiklinnas Roomas. Ja ma usun, et kunagi seda ka teen. Millal, ei tea.
Ma unistan, et saaksin sõita USAsse mõnele Vogue Knitting Live! üritusele ja õppida uusi tehnikaid maailma parimate kudumisspetside käe all.
Ma unistan reisist Kanadasse, et näha oma silmaga, kuidas Koigu lõngad need maagilised värvikombinatsioonid saavad.
Koigust rääkides, siis palju aega on möödas, aga minu esimene kudumidisain nende ajakirjas peaks ilmuma tuleva aasta märtsis. Igatahes andis Taiu mulle teada, et asi on kohal, said mu näpunäidetest aru ja Maie aitab mustri kokku kirjutada. Minu jaoks oli see väga ambitsioonikas projekt, sest nii keerukat mustrit ma pole varem kirjutanud, liiati võõras keeles.
Praegu seisab mul kapis veel mitu kera Koigut ja mõtlen, mis nendega peale hakata.. Nii ilus lõng, et ilma inspiratsioonita niisama raisata ei raatsi.

Ma olen täna õhtul kratiga kahekesi, aga enam ma ei karda, sest mul polnud raske lasta tal minna - ta tuleb tagasi!

Kuidas jõulud said päästetud

 

Kahjuks sellist pilti nagu siin tänavu jõulude ajal ei näe... Eile, kui me käisime Sugari jõulupeol, oli korraks isegi tunne, et maa läheb valgeks, aga ... täna ei midagi. 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis napp paar päeva tagasi polnud üldse kindel, et meil tulevad nii ilusad jõulud nagu nüüd välja kukkusid. Nimelt me suutsime paar päeva tagasi lahku minna. Jah, see paljude sõprade silmis kadestatud ideaalne paar ei olnudki nii täiuslik kui välja paistis. Ei, ärge mõistke valesti, meil on tohutult hea koos. Aga nagu varem maininud olen, teadsin ma kohe alguses, millise pagasi ma temaga kaasa saan. Teadsin, et ta on katki. Nii juhtuski, et nädala sees, peale mõne ajast vindumist, kui kõik polnud enam päris korras, andsin ma talle vabad käed - mingu, kui ta tunneb, et tal on üksi parem. Ja ta valis minemise. Teadmisega, et ta on siia väga tagasi oodatud, aga ainult siis, kui ta on kindel, et ta tahab minuga koos olla.

Igatahes ma olin päris kindel, et see on lõpp. Tõsi, ma lootsin, et ei ole, aga sisimas panin end valis kõige hullemaks. Üle paari aasta lõi mul välja ärevushäire, millest ilma kiirabi ja rahustiteta jagu ei saanudki. Sellele järgnev öö ja päev olid ühed kõige hirmsamad: et ma vähegi midagi muud suudaksin teha kui diivanil teki all lebada ja nutta (mul on ju siiski laps!), kirjutas perearst (et kratt oli niikuinii haige, pidime sinna juhuslikult järgmisel päeval minema) mulle rahustid. No mitte päris Xanaxit, vähe leebemad tilgad, aga siiski.

Ja ma võtsin neid. S--t oli endiselt olla, aga vähemalt ei hakanud enam keset tänavat nutma. Igapäevased toimetused suutsin teha nii, et kodust välja minnes kirjutasin kogu tegevuskava üles, sest muidu läks mul lihtsalt poolel teel meelest, kes ma olen, miks ma olen ja kus ma olen.
Nii et mul oli segadushetkedeks taskus paber stiilis "mine Port Arturisse, osta paprikat ja mune, mine korrus allapoole Koduekstrasse, osta kuusejalg (see, mis 5,99 maksab), lahku poest, ära unusta üle tee minnes vaadata, et autot ei tuleks". Selle viimase ma lisasin nimekirja siis, kui oleksin silla juures äärepealt sebral auto alla jäänud.
Otsustasin, et enne nutan omal silmad peast, a neid tilku ma rohkem ei võta. Teisel päeval ei võtnudki. Olin öösel isegi paar tundi vist maganud.
Oli neid, kes said minust aru. Kes muretsesid. Neidki oli, kes patsutasid õlale ja ütlesid, et aeg parandab kõik haavad. Oi kuidas ma seda lauset vihkan! Juba viimased 13 aastat kui mulle isa matuste ajal samamoodi öeldi.
Jah, ilmselt ma olen liiga emotsionaalne, aga kui olla kellegagi väga pikalt iga päev koos, on väga raske ja kummaline, kui teda ühel päeval enam pole...

Igatahes, minu masenduse teisel päeval, kui olin saatnud Oliveri naabripoistega õue, et ise jälle rahus diivanil tönnida saaks, koputas keegi uksele. Meil on välisuks lukus, arvasin, et ülalt naaber ja kui ma oma vesise näo diivanilt ukse poole keerasin, nägin ainult maast laeni ulatuvat kuuske. See oli poole suurem kui teine, mille krati tungival nõudmisel hommikul ostsin ja õue prügikasti kõrvale õhtut ootama jätsin.
Kuuse taga oli Tema. Ta tuli tagasi! Selgus, et üksi polegi nii hea olla. Ma klammerdusin ikka tükk aega ta kampsuni küljes enne kui olin kindel, et ei kujuta seda ette ning pärast vähemalt saja lubaduse pinnimist, et ta ei lähe rohkem minema, olin nõus haaret lõdvemaks laskma.
Nojah, mõni võib nüüd öelda, et mis see siis ära pole - osad lähevad üle nädala lahku. Aga mina tean, et kui ta tuli tagasi, siis ta on veendunud, et tal on minuga koos kõige parem olla. Ta pole mees, kes väga kergelt oma sõnu loobiks. Ta pole kunagi otsustanud vastu oma tõelisi tahtmisi selleks, et minule meele järele olla. Ta on mulle alati näkku öelnud kõik asjad, mis teevad mulle haiget, aga on läbinisti ausad. Sellepärast mul pole ka mingit põhjust temas kahelda: kui ta ütleb, et ta igatses mind, siis nii ongi.

Nüüd on jälle selline tunne nagu oleks esimest päeva armunud. Jõulupidu, mille ma tahtsin vahepeal suures kurvastuses üldse ära jätta, oli kõige toredam üldse: minu venna ja õe pere olid siin, ema tegi imelise kapsa ja ahjuliha nagu tavaliselt, lapsi oli terve maja täis, kuusk ehitud ja jõuluvana käis!
Mina istusin ja mõtlesin, et ma ei oskagi rohkem midagi soovida: mul on tore ühtehoidev pere, vahva laps ja mees, keda ma armastan! Muide, ma polegi kunagi varem kellelegi öelnud, et ma teda armastan. Jajah tean: 25 aastat, mitu suhet ja üks laps hiljem see lõpuks tuli, siirast südamest :)

Mitte midagi soovimisega on aga nii, et meil on nüüd uus pereliige. Ta on itaallane ja ta nimi on Dolce Gusto. Ehk siis see, et ma täna enne pidu kogemata oma presskohvikannu kilduseks viskasin, oli nagu märk, et mõni tund hiljem on meil uus kapselkohvimasin.
Tõttöelda läks sellega hästi, sest ma olin täiesti kindel, et ma kingin Talle täpselt samasuguse kohvimasina. Kallis käis seda  vähemalt pool aastat iga kord Home&Gourmet poes Port Arturis silitamas, kui me sinna sattusime. Aga viimasel hetkel plaan muutus ja ta sai midagi muud. Muidu oleks meil mõlemal praegu oma kohvikeetja :)

Masin on igatahes popp - teeb kapslitega mitut erinevat kohvi, kakaod ja teed ka. Jäätee ja -kohvi kapslid on samuti olemas, aga neid veel Eestis ei müüda. Elevust siia muidugi jagus ja pärast mitmeid katsetusi me saime isegi cappucino tehtud :) Esimene kord läks vähe nihu - mina sain kohvi, vennanaine sooja piima. Ei teadnud ju, et need on erinevatesse kapslitesse pakendatud ja ühe joogi jaoks peab mõlemat koos kasutama :)
Ma väga soovitan, maru laheda aparaadiga on tegu, nagu kohviku minivariant oa kodus - jook valmis oluliselt mugavamalt ja kiiremini kui tavalise kannu või presskannuga. Ainukeseks miinuseks saab pidada kapslite mõnevõrra kõrget hinda, aga seda ma ütlesin kohe, et neid hakkab ta ise ostma. Samas, muidu me joome kohvi peamiselt kodust väljas ja alla euri tassi ei saa vist kuskilt, ning euriga vaid nendest kohtadest, kus meil käpp sees. Sellest tuleb igal juhul soodsam.

Ma soovin teile kallid sõbrad, et igaüks leiaks oma jõuluime. Hoidke palun endale kalleid inimesi. Üks asi, mida minu varalahkunud isa õpetas, oli, et kordaminekutel on vähe väärtust, kui neid kellegagi jagada pole.

***

PS! Põrgukiz küsis uue kodu pilte, aga neid pole sellel lihtsal põhjusel, et hetkel pole ka fotokat. Küll tuleb!

Saame sõpradeks!

Oliver läks eile suure surmaga üksi õue. Meil on nüüd suur hoov ja kuigi lasteatraktsioonid talvekorteris, on ikkagi ruumi joosta ja mängida.
Suure surmaga sellepärast, et ta pole harjunud ju ilma minuta kuskil käima. Aga kaugel see kool ikka on, oleks aeg natukene iseseisvust õppida.

Igatahes õue ma ta sain ja natukese aja pärast olid ülalt naabripoisid ka platsis. Needsamad, kellega ta kolimisest saati on tahtnud tuttavaks saada.
Piilusin vaikselt köögiaknast ja tükk aega tundus, et midagi head siit ei tule: lapsed kõik oma hoovinurkades, põrnitsesid üksteist, aga mingit kommunikeerumist polnud näha. Nojah, mis ikka, panin selle paariaastase vanusevahe arvele: kui ei klapi, siis ei klapi.

Läks veel oma pool tundi, kui Oliver oli kobinaga ukse taga ja küsis, kas Rasmus võib meile külla tulla. Hurraa-hurraa! Umbes kella 13st päeval nad mängisid vaheldumisi toas ja õues kuni magamaminekuni, ilma kära ja kisata. Lihapalle, mis ma lõunaks tegin, mugisid kahe suupoolega ja üldse olid head lapsed.
Mulle oli olukord natukene võõras, sest Oliveril pole enne sõpru ju külas käinud. Eelmises kodus meil polnud selleks ruumigi. Korraga oli hetkeks kurb, et poiss hakkab suureks kasvama, saab ilma minuta hakkama.

Me saime härraga isegi nii palju vaba aega, et käisime vahepeal tunnikese piljardit mängimas. Tagasi tulles oli kergendus missugune: maja püsti, mööbel terve, ainult toad natukene segamini :)

***

Süüa ma tegin nädalavahetusel lausa kolmel päeval, mis minu puhul on midagi erakordset. Reede õhtul marineerisin lõhet selle retsepti järgi. Kallis kiitis, vend ja vennanaine käisid laupäeval külas ja ka kiitsid. Laupäeval tegime ahjulõhet toorjuustuga ning eile siis lihapalle.
Mees igatahes kurtis, et kui nii edasi läheb, on ta varsti paks :) Mina juba olen!