Tema: "Kus sa oled?"
Mina: "Kodus."
Tema: "Ok, ma jõuan ka kohe, keeran just väravatest sisse."
Mina: "Mis väravatest?"
Tema: "No need, mis enne maja on."
Mina: "Aaa, ma olen teises kodus."

Keeruline see periood, kui ühes kohas pole otsi veel päris kokku tõmmanud ja teises on asjad paigas, aga ise veel puudu.
Kaks õhtut olen nüüd uues korteris ahju kütnud. Eile õhtul enne kütmist oli toas tervelt 12 kraadi sooja. Õhksoojuspumba ja ahju koostoimena õnnestus see venitada 19 peale. Aga ahi paistab kuivanud olevat ja edaspidi saab rohkem kui paari halu kaupa sinna tuld teha.
Puud on muidugi selline hell teema hetkel, et need, mis korteris olemas olid, kahanevad väga kiirelt. Ehk siis talvekütet on vaja. No ja nagu kingsepal pole kingi, pole metsamehel puid :) Aga ta lubas sellega ikkagi ise tegeleda.

Sissekolimast takistab meid niisiis temperatuur ja pisiasjad, mis veel sättida vaja - voodit pole kokku saanud, köögid mõned riiulid ja lamp puudu. Voodi on siiski peamine mure, lambi ja riiuliteta ma saan mõnda aega hakkama, aga põrandal magada ei tahaks.

Muidu on tore koht. Linna aastavahetusilutulestiku vaatamiseks kindlasti üks linna parimaid :) Jooksurada algab otse ukse eest ja kui ma kala püüaksin, võiksin elutoa aknast visata õnge ligunema. 

Suur boonus on see, et omanik elab meil kohe ülemisel korrusel - ehk nt täna, kui ma ise olen kella üheksani õhtul rakkes, saan ma paluda, et ta ise ahju ära kütaks :) 

Lõpp ja algus

Päris kolinud me veel ei ole, aga eile käisin uues korteris, täna tehakse seal veel viimased väikesed nokitsemised ja põhimõtteliselt on ta sissekolimiseks valmis.
Eile juba pakkisin kodus vaikselt asju, algul arvasin, et neid palju ei saagi ning kolime ühe autotäiega ära... Aga võta näpust, vist ikka nii libedalt ei lähe.


Mul on veel puudu voodi ja kirjutuslaud lapsele ning diivanilauda oleks ka vaja, aga sellega on aega. Ja puud, aga meespool lubas selle probleemiga ise tegeleda. Või mulle vähemalt tundus, et ta tegeleb...

Pikalt kirjutada ei saa, tunni pärast ootab mind hambaarst. Olen selle uue arsti juures käinud vaid mõned korrad, olen äärmiselt rahul temaga, aga kui Pärnu hambapolikliinikus mulle üritati selgeks teha, et minu esisilla tuunimisega on peagi lõpp, siis nüüd tundub, et oleme alguses: hambad ehitatakse korralikult ühepikkuseks, laminaadid võetakse maha ja kroonid lähevad asemele. Sest selgus, et minu esihambaid on lapsena nii palju parandatud, et oma hambapinda neil peaaegu polegi ja laminaadiga on see oht, et võin hamba lihtsalt pooleks hammustada.

Ma räägin ju, et mu esisild on juba praegu kallim, kui mõne mehe auto :(

Õues peaks praegu olema 5 kraadi külma, mis tähendab, et ma parema meelega nina välja ei pistaks, aga peab. Iga talv olen veendunud, et sellel aastal ma külmun surnuks, ja mida aasta edasi, seda loogilisem tundub, et see ükskord juhtub :)
Seekord on eriti nukker, sest mul pole ei talvesaapaid ega korralikku jopet. Mantlit pole ka jõudnud õmbleja juurde viia, et see omale parajaks lasta teha, on -12 kiloga maru suureks jäänud. No või mis minust rääkida, kratiga on sama lugu - jope ja saapad on talle nüüd küll ära tellitud, aga kätte pole veel saanud. Siit ma ei raatsi ühtegi lasteriiet osta, poisi talvenänni tellisin Ebay kaudu Inglismaalt ja USAst.

Nädalavahetusel peaks leidma aset see tähtsündmus, et saame uue korteri võtmed kätte. Kolm tuba, ahjuküte, väike hoov.
Aga üllatuslikult selgus eile, et talvepuid me ikkagi sealt ei saa, kust oli planeeritud ja nüüd peab hakkama otsima uusi. Eile mõned päringud saatsin ja  tundub, et päris lootusetu kuiva küttepuu saamine õnneks ei ole.

Eile õhtul ma jäin magama umbes kell kaheksa, tund hiljem kobisin diivani tagant voodisse ja ütlesin lapsele, et kui ära väsib, mingu ka magama :)
Kesköö paiku tegin korraks silma lahti, laps oli end ise ilusasti unele sättinud. Põhimõtteliselt magasingi hommikul seitsmeni (ja ärkasin esimest korda üle tüki aja äratuskellata), aga ju oli seda millekski vaja.

Istun siin ja mõtlen, kas ma olen kunagi kedagi vihanud. Tõeliselt südamest vihanud. Ja ühtegi juhust ei tule meelde. Minu jaoks on tegu nii tugevalt negatiivse emotsiooniga, mille peale isegi ei mõelda kergekäeliselt. Ja miks ma peaksin endale ise kunstnikult halbu emotsioone juurde tekitama.

Täna ma tahaks nii väga välja öelda, kui suur on minu viha ühe konkreetse inimese vastu. Ma ei vihka teda, aga ma tunnen viha, et ta on nii süüdimatult ühe teise inimese katki teinud, keda mina praegu lapin.

Kui ma omale selle mehe võtsin, siis väga teadlikult koos kõigi tema puuduste, nõrkade kohtade ja kogu tema mineviku pagasiga.
Ma teadsin, et ta on katki. Mitte enam niivõrd, kui kunagi meie tutvuse alguses, kuid siiski. Ma pole naiivne ja andsin endale aru, et see ei saa olema lihtne. Teadsin, et tulevad tagasilöögid.

Mul on väga hea mees ja mul on keeruline sõnadesse panna kõike seda, mis ta mulle andnud on: eneseusku, julgust, indu, tuge, palju armastust ja hoolimist. Ja seda valusam on mul, et tema ei suuda uskuda, et keegi (antud juhul mina) tõesti siiralt hoolib temast. Et me pole koos ainult siis, kui kõik hästi on, vaid ka halbadel aegadel ei pea ta ainult ise hakkama saama. Et ma ei jäta teda maha, kuigi ta üritab mulle selgeks teha, et minul oleks niimoodi lihtsam. Et ta võib välja näidata oma emotsioone kartmata, et neid kasutatakse tema vastu.

Ei. Ma võtsin ta endale teadlikult kogu selle pagasiga. Aga ma kardan, et kui ma seda teist peaks lähipäevil juhtumisi nägema (ja kahjuks ma tean liiga hästi, kes ta on), ei suuda ma jääda neutraalselt ja jätta ütlemata millist viha ma tunnen tema vastu.

Hommikul...

Istun kohvitassiga koos arvuti taga, kell on umbes 7.30 hommikul. Tegelikult oli plaan seitsmest tõusta, kratt varem lasteaeda viia ja ise enne tööd ujuma minna... Aga ma ei viitsi.
Kui miski mu elukorralduse juures mulle hetkel väga sobib, siis see, et ma ei pea kella üheksaks tööl olema. Tee või tina, no pole hommikuinimene.

Majaga läks nii, et venelased ostsidki selle ära. Väga vahva perekond oli, kuigi ma ei saa aru, mis vägi paneb kedagi soovima maamaja teises riigis kuskil metsa sees, kuhu nad ilmselt ka järgmised korrad omal jõul kohale sõita ei oska, kus pole nende mõistes mingit tsivilisatsiooni kas või külakaupluse või naabrite näol.

Meie peame nüüd korra veel minema, oma kolale järele. Ega sealt väga midagi tuua pole, aga kratt igatseb legomehikesi, ma tahaks ühte vanaaegset kohvrit saada ja Temal pidi elutoas olema mingi suur ja lahe loodusfoto, mis mulle kunagi silma hakanud pole...

Linnakodus kolimine lükkub novembri algusesse. Jõuluks oleme vähemalt uues kodus, sest suguvõsa ähvardas tänavu jõulupidu minu juures korraldada :)

Tahaks ...

... et üks nädalavahetus oleks sügiseselt nii ilus ja soe, et saaks rabas matkata, lõkke ääres sooja teed juua ning siis magamiskotis lageda taeva all uinuda.
Unistada on tore!

Seni, kuni seda ei juhtu, oleks niisama maal olla ka hea. Homme tegelikult lähemegi, aga üle pika aja sellepärast, et keegi härra Peterburist tuleb maja vaatama. Paar kuud pole ühtegi ostjat liikunud, aga sellel tundub tõsine huvi olevat.
Kahju on. Olen sellesse kohta ära kiindunud, leidnud mingi pelgupaiga argimurede ja linnakiiruse eest. Võimaluse teha saunaahju tuli, valmistada Talle muru niitmise ajal süüa ning istuda kohvikruusiga trepil, nautides vaikust.

Tegelikult pole ju põhjust kurb olla, meil on teinegi koht, kuhu linnaelust põgeneda, vaid mõned kilomeetrid eemal praegusest. Järve kaldal, samamoodi keset üksindust. Ja kindlasti on ka seal tore, aga see tähendab uut harjumist, kohanemist ja mingis mõttes otsast alustamist - praegu on kõik ju oma käe järgi seatud, selles teises kohas oleme käinud aga vaid nii palju, et korjata ära pähklid.

Linnakodus ootavad ka ees muudatused. Millalgi oktoobris saame kolida, kui pottsepp uues elamises ahju ja pliidi üles vuntsib. Mina ootan ja poiss ka ootab, tema saab ju lõpuks päris oma toa. Mina ka :) Lisaks on mul rohkem ruumi, kuhu panna kõik suve jooksul tehtud hoidised ja arooniasiirup.

***

Kuuseriisikaid ma tänavu purki ei pannud, praadisin kergelt pannil läbi ja läksid karpidega sügavkülma. Eile sulatasin esimese üles, sest Tema tahtis seenepirukaid. Päris head said - hakkisin seened peenikeseks, juurde sibulat ja keedetud muna, pruunistasin veel pannil läbi, segasin kerge hapukoore ja soolaga ning pärmitaignale oligi täidis valmis.
Lisaks küpsetasin mustmiljon mustikamuffinit, sest Oliveril on täna lasteaias traditsiooniline sügispiknik, kuhu alati head-paremat kaasa võetakse.

Igatahes, pärast kolme tundi pliidi ees, kui see kõik valmis oli, vaatasin ma Talle üsna nõutu näoga otsa, kui ta esimest seenepirukat sõi.
"Kas nüüd hakkabki nii olema, et mina teen sulle süüa?"
Tema ainult naeris selle peale :)

Varem ma ikka korrutasin, et tal on heaks eluks vaja kahte naist - mind ja siis seda teist, kes süüa teha oskab, ning on äärmiselt oluline, et me ei tunneks üksteist. Tegelikult see meeldib mulle. Kui Ta tahab seenepirukaid, siis ma teen talle. Kui Ta soovib pikkpoissi, siis teen sedagi hea meelega.

Ja Tema oskab seda hinnata.

Rindel - metsas ja arooniapõõsas

Eelmisel nädalavahetusel tegime plaani. Õigemini Tema tegi. Kuna mina sobivat suurepäraselt rindele, siis jäi minu ülesandeks seente korjamine, pohlade noppimine ja arooniate korjamine. Tema sai endale auväärse koha tagalapataljonis, ehk tegi seni süüa kuni rinderühm tulejoonel oli.

Tuleb tunnistada, et ma pole just maailma parim orienteeruja, sellepärast hoidsin maal talu juures sellesse metsaserva, mis varasemast mustikajahist mulle juba tuttav oli. Ette rutates tuleb öelda, et see oli ka ainukene koht, kust ma seeni leidsin. Käputäie kukekaid, kaks kivipuravikku ja siis mingid pruunid söögiseened, mis hilisemal tuvastamisel osutusid haavariisikateks. Pärast esimese ämbritäie koju toomist suundusin üle põllu kaasikusse ka, aga sealt sain vaid mõne üksiku kaseriisika (see-eest suured ja ilusad) ja vist ka selle puugi, mille õhtul kodus eemaldasime.

Rõõm oli suur, kui tagasi tulles avastasin, et tagalapataljon oli vahepeal liha grillimise kõrvale kotitäie arooniaid korjanud.
Nendest ma keedan siiani siirupit. Kuna mul on pisikene pott, siis üle 2,5 liitri korraga teha ei saa. Praegu on kolm portsu valmis, kaks veel ootamas ja tulemus väga hea! Leotasin arooniaid kirsi- ja mustasõstralehtedega, sidrunihape võttis selle vastiku lääge maitse ka ära ja 1/5 lahjendades saab sellest väga mõnusa morsi.

Alguses oli plaan arooniatega ka õunakompotti teha, aga maalt toodud õunakott lendas linnas prügikasti - ussitanud.

Käisime tiiru teise talu juures ka. Seal on aida taga mõnus sarapikuvõsa, kust noppisime kotitäie pähkleid. Ma mäletan, kuidas lapsepõlves isa käis igal sügisel pähkleid korjamas, ikka mitme katrulikoti kaupa, ja kui mõnus neid talvel ragistada oli.
Minu saak jäi selle kõrval kasinaks, aga ilmselt teeme see nädalavahetus uue tiiru koos redeliga, et ülevalt suuremad pähklikobarad ka kätte saada.

Õuntega on selline lugu, et kui kellelgi on neid kõvasti üle, andke teada - ma teeks mahla ja natukene talveks kuivatatud õunu kah.

Tegelikult on see esimene aasta, mil ma niimoodi mässan - moosid, mahlad ja muud saadused. Oma osa selles mängib kindlasti see, et kolime millalgi oktoobris suuremasse korterisse, kus on rohkem hoiustamisvõimalusi. Teiseks on Tema kõrval oluliselt muutunud minu toiduvalik ja ise tehtud asjad on väga hinda tõusnud. Ehkki pühapäeval maalt tagasi sõites ma väga väsinud häälega ütlesin, et "palun ärme rohkem mitte midagi korja", lisades hiljem vaikselt "täna", aga olen kindel, et kunagi talvel on mul kogu selle vaeva üle väga-väga hea meel.