Istun siin ja mõtlen, kas ma olen kunagi kedagi vihanud. Tõeliselt südamest vihanud. Ja ühtegi juhust ei tule meelde. Minu jaoks on tegu nii tugevalt negatiivse emotsiooniga, mille peale isegi ei mõelda kergekäeliselt. Ja miks ma peaksin endale ise kunstnikult halbu emotsioone juurde tekitama.

Täna ma tahaks nii väga välja öelda, kui suur on minu viha ühe konkreetse inimese vastu. Ma ei vihka teda, aga ma tunnen viha, et ta on nii süüdimatult ühe teise inimese katki teinud, keda mina praegu lapin.

Kui ma omale selle mehe võtsin, siis väga teadlikult koos kõigi tema puuduste, nõrkade kohtade ja kogu tema mineviku pagasiga.
Ma teadsin, et ta on katki. Mitte enam niivõrd, kui kunagi meie tutvuse alguses, kuid siiski. Ma pole naiivne ja andsin endale aru, et see ei saa olema lihtne. Teadsin, et tulevad tagasilöögid.

Mul on väga hea mees ja mul on keeruline sõnadesse panna kõike seda, mis ta mulle andnud on: eneseusku, julgust, indu, tuge, palju armastust ja hoolimist. Ja seda valusam on mul, et tema ei suuda uskuda, et keegi (antud juhul mina) tõesti siiralt hoolib temast. Et me pole koos ainult siis, kui kõik hästi on, vaid ka halbadel aegadel ei pea ta ainult ise hakkama saama. Et ma ei jäta teda maha, kuigi ta üritab mulle selgeks teha, et minul oleks niimoodi lihtsam. Et ta võib välja näidata oma emotsioone kartmata, et neid kasutatakse tema vastu.

Ei. Ma võtsin ta endale teadlikult kogu selle pagasiga. Aga ma kardan, et kui ma seda teist peaks lähipäevil juhtumisi nägema (ja kahjuks ma tean liiga hästi, kes ta on), ei suuda ma jääda neutraalselt ja jätta ütlemata millist viha ma tunnen tema vastu.