***

Minuni hakkab jõudma teadmine, mida tähendab suvises Pärnus toitlustus- ja meelelahutusvallas töötada. Aga ikka kihvatab midagi, kui keegi suure huviga pärib, millal ma puhkan. Puhkus? Misasi see on? Praegu? Kõige kiiremal ajal? Kuidas sa üldse küsida julged? ?


Eile õhtul läksin töö juurde vaid kimpu rabarbereid viima, mida päeval küsiti ja avastasin end kesk kaost. Lisatüdrukud, kes juba tund aega oleksid pidanud töötama, istusid puhkenurgas ja tegid suitsu, sest kellelgi polnud aega neile müügiks vajalikke asju kätte anda.
Okei, mina nad sinna organiseerisin, 20 minutit sehkendamist, lett oli paigas, viinad külmas ja isegi vahetusraha olemas. Siis ei lubanud südametunnistus enam koju minna - mis siis, kui neil on toodet juurde vaja? Või jääd? Pitse? Kellelgi pole mahti nendega tegeleda ja kui mina ka ära lähen, on nad võõras majas omapäi.

Ajaviiteks aitasin tagahoovist laudu koristada. Algul kogenematu nagu ma olin, jooksin kaks klaasi käes, hiljem juba kahe nõusid täis laotud kandikuga, vilumus missugune. Ühel hetkel ma ei kannatanud enam seda "tooge mulle üks õlu! kas tuhatoosi saab!" karjumist ja seletamist, et mina ei saa nendes küsimustes aidata ("a nõusid koristada saad?!?") välja ja mõtlesin, et jätaks siiski oma plikad omapead ja läheks koju. Kokkuvõttes polnud see ju üldse minu probleem.

Selle aja peale olid kaks meest end köögiuksest sisse pressinud ja nõudsid sealt oma õlut, mida nad tellinudki polnud.

Tegin saatusliku vea ja läksin maja ette värsket õhku hingama (öösel kell 1 seda isegi juba oli). Ja opaa - turvamees! "Anniki kallis, palun valva siin natukene ise, ma lähen teen kiirelt suitsu."
Okei, saan hakkama. Tuleb tagasi, mina sätin end minekule. "Anniki, palun, too mulle klaas külma vett ka." Rõõmuga!
Tõesti, rõõmuga, sest ta on üks väheseid inimesi selles majas, kes mulle käe õlale paneb ja siiralt aitäh ütleb, kui talle vastu tullakse. 

Vesi viidud, lähen ma uuesti tuppa. "Anniki, kas sa palun-palun saad natukene ise pileteid müüa, ma pole täna veel ühtegi suitsu saanud teha." Ei noh, miks mitte, ega see esimene kord pole.
Piletid müüdud, tuleb teine turvamees suitsuluba küsima, ja piletimüüjast saab piletikontroll.

Muide, selle universiaalse kaubatooja, ettekandja, koristaja, piletimüüja, piletikontrolli ja turvamehe koondnimetus on turundusjuht. Vähemalt esmaspäevast reede õhtuni.

Mind enam ei ole

Istusin eile õhtul üksi rannas, leidsin põõsa taga hea tuulevaikse nurga. Kaasas tekk, pudel veini ja korgitser, kaaslaseks pilved taevas ja lainemühin.
Otsustasin, et ei suru enam kellegi teise pärast oma soove alla. Pärast me veel rääkisime ja läksime laiali - tema jalutas tagasi vaatamata minema, mina jäin pargipingile pisaraid veeretama. Rohkem ma temast kuulnud pole.
Imelikul kombel pole ka enam valus. Süda on rahul, ma tean, et nii on parem. Ma hoolin temast, ta on mulle tohutult kallis, aga nii on meile mõlemale parem.

Kujutate ette, mis  tunne on teada saada, et oled 24 aastane ja sellest hoolimata elad kõrgendatud insuldiohuga?

Kõik hakkas üleeile, kui täiesti ootamatult lõi kogu parema näopoole tuimaks (umbes nagu hambaarsti tuimestusega) kuni õlani, vahepeal näpuotsad ja jalad ka, kõne muutus segaseks ja tekkisid tasakaaluhäired.
Kaks tundi hiljem oli enesetunne hea ja eelnevat meenutas vaid kerge peavalu. Emos käisime ka, seal leiti, et sain päeval külma, aga kuna peavalu olen enne ka kaevanud, kästi igaks juhuks perearsti juurde minna.

Perearst, kes siiani pole eriti probleemidesse süüvimisega tähelepanu äratanud, muutus kuidagi mõtlikuks. Tema märkuse peale peeglisse vaadates sain esimest korda ise ka aru, et rääkides ja naerdes kisub parem näopool võrreldes teisega kuidagi kahtlaselt vildakaks. Pildid, proovid ja otsus, et asi on piisavalt kahtlane, et suunata edasi neuroloogi juurde. Kahtlustustes jäi sõelale TIA, ehk transitoorne isheemiline atakk, ehk rahvakeeli miniinsult.

Aga üllatus-üllatus, esimene võimalus neuroloogile pääseda on kahe kuu pärast! Proovitud sai nii Pärnut, Tallinnat kui Tartut.

Paned oma 30. juuni kirja ja loed netist, kuidas 17% juhtudest järgneb kuu jooksul TIAle insult ja 25% patsientidest sureb aasta jooksul....

Lemmik ajas peale, et päris normaalne see olukord siiski pole, ja hea tuttava kaudu sain lõpuks päälinnast neurokirurgi otsekontakti, kellele mure ära rääkida.
Mul on tohutult hea meel, et on spetsialiste, kes viitsivad kuulata ja kaasa mõelda, teha seda tööd, mis süsteemis peaks kellegi teise ülesanne olema.
Tahtmata enne analüüse liigselt spekuleerida, arvas temagi, et sümptomite järgi oligi kõige tõenäolisemalt tegu TIAga, ehkki oluliselt lihtsam oleks, kui erakorralises oleks kohe vastavad uuringud tehtud. Ehk mu peas on midagi valesti.

Igatahes enam pole kahest kuust juttugi. Kui enda eest ise ei seisa, ei tee seda tõenäoliselt keegi. Praeguseks on neurokirurgi saatekirjad uuringutele olemas, uuringu- ja konsultatsiooniajad paigas, rohkelt Tallinna vahet sõitmist ees.

Loodetavasti tuleb kogu selle jama keskel lõpuks selgus ka nendele aastaid kestavatele peavaludele...

Harjumise aeg

Kuidagi harjumuseks hakkab saama, et ma midagi ei kirjuta.

Praegu on harjumise aeg.

Harjun oma uue tööga. Väga mõnus on, pärast esimest omapäi tegutsetud kuud hakkab mingi süsteem kujunema, ideed tekkima, aimdus, mida siin majas muuta.
Ja töökaaslased on mul järjekordselt übertoredad.

Harjun, et ma polegi päris üksi.
Et on keegi, kes mu tujudele stiilis "tahan kommi ja kohe nüüd, öösel kell kolm" järele ei anna, aga ometi on alati olemas, kui seda vaja on. Et ma harjun vaikselt jälle rääkima asjadest õigete nimedega, ehk mul pole vaja teha halva asja juures head nägu, sest kui ma teengi, siis tema hammustab sellest ikkagi läbi.
Ometi on veel pikk tee minna, aga ma loodan, et müür saabki tugevam, kui seda kaua ja hoolega laduda.

Kratt harjub ka. Ta ilmutab mõningaid armukadesuse märke, mis on loomulik lapse jaoks, kes on harjunud oma ema vaid endale hoidma, aga me suhtume sellesse väga tolerantselt. Sellest saame üle!

Vahekokkuvõte

Näete, palju vett on vahepeal merre voolanud minu viimasest postitusest.
Uus aasta tuli täiesti teistmoodi. Tegelikult on kõik teistmoodi, aga mulle meeldib.

Olen valmis saanud oma esimese kudumidisaini Koigule, mida peaks nägema sügisnumbris. Kas ka Eesti kaubanduses, selles sügavalt kahtlen, sest sihtgrupp on lõngapoed, kes Koigut edasi müüvad, ja meil selliseid teatavasti pole.

Mustrikirjutamises sain käpa valgeks oma sügisel eriti menukaks osutunud pitsiliste randmesoojendajatega, millele hakati aktiivselt juhendit nõudma. Kolm päeva ja viis trükitud lehekülge hiljem andsin inglisekeelse mustri testkudumisele ning voi'la, mitte ühtegi errorit polnud!

Ma arvan,et umbes aasta on sellest, kui ma viimati tööle läksin tahtmisega midagi ära teha, ise targemaks saada, kuskil kasulik olla. Siis tuli rutiin, mis pikkade aastatega omale pesa ehitas ning lõpuks selle valmis sai.
Nüüd üle pika aja ma lähen jälle hommikul kodust ära tahtmisega midagi ära teha. Valdkond on uus, väljakutse suur, vastutus vaat et veel suurem, aga mul on ideed, toetavad kolleegid ja ehk natukene naiiivne usk, et me saame kõik koos oma eesmärkidega hakkama.

Lemmiku kojutulekuni on jäänud loetud päevad, uskumatu, kuidas pea kolm nädalat lendas! Kui ta tuleb, on kõik nii teistmoodi. Heas mõttes, ma arvan.

Paar päeva tagasi nägin oma tillukest vennatütart, kellel vahetult pärast jõule diagnoositi leukeemia. Ravi läheb tõusude ja mõõnadega, mis on normaalne, aga näha seda pisikest inglit naermas ja lollitamas, on hindamatu! Sellised katsumused õpetavad, et kõik muud probleemid on tühised, kui tervis on korras.
Lemmik ka ikka ütleb, kui tal keeruline on, mõtleb oma probleeme lahti ning siis tuleb Kaisu meelde, ühtäkki tundub, et endal probleeme polegi. Ja nii ongi!
Tibu sõidab nüüd nädala lõpuks Tallinnasse haiglasse tagasi ning meie jääme teda igatsema.

See ei ole enam minu elu

Halloooo, te ajate midagi sassi!
Mina olen Anniki, seesama, kes veedab oma päevi ajalehetoimetuses arvuti taga nohisedes ja kirjutab tänavaaukudest, eelarvest ja elavtest legendidest. Teeb trenni, õpib keeli ja elab täiesti normaalset väikekodanlase elu, koos lapse ja pangalaenuga. Tahtsin kirjutada, et kassiga ka , aga teda juba suvest saati pole.

No ja siis keeratakse minu pisikene, ent turvaline maailm pahupidi.
Kirjutatakse, et küsida, kas viisin vähe kudumeid disainida ajakirjale...Okei, ehkki ma end teab mis andekaks ei pea.
Siis kirjutatakse ja küsitakse nii muuseas, kas ma nii palju põlvikuid viitsiks kududa, et neid New Yorkis mõnes poes saaks müüma hakata. Kolmes või nii, Manhattanil. Ja ühes Jaapanis, Tokios.
Ja ei peeta paljuks maksta 1200 krooni kullerfirmale, et ülehomme ühte sokipaari oma käega sealsamas Manhattanil silitada saaks.
Mõistate, MIDA see tähendab?

Miinus kuus

Nüüd on nii, et need kuus kilo, mille ma aasta algusest siiani kuidagi omale lisaks kogusin, peavad kaduma ilma igasuguste järeleandmisteta. Esimene ongi tegelikult suureks rõõmuks juba läinud.

Jõusaali olen jõudnud kenasti paar korda nädalas ja üle saanud sellest vastikustundest, mis mind vanasti seal valdas. Minu jaoks on jõutrenn alati igav olnud, aga mida libedamalt läheb, seda lihtsam hakkab.

Eile vaatasin üle uue spordiklubi Fittesti ja tegin seal tunnise StepFit trenni.
Täna vasak jalg kange, polegi see pingil hüppamine nii lihtne. Esimese 10 minutiga higi lendas igas suunas ja pärast oma keharaskuse ja hantlitega tehtavad jõuharjutused olid mulle palju raskemad kui jõusaalis mingil masinal mitu korda suuremat raskust tõmmates. Võibolla andis oma osa ka tantsulsest poolest saadud väsimus.
Meil oli palju naisi, innustav treener ja üks keskealine mees, kes kõik need 55 minutit steppides kenasti vastu pidas. Kerge tal kindlasti polnud, aga vähemalt lahkus nägu naerul.

Spinningusaalist mööda tulles jäi silma naine, kes tallus ratast, nii paarkuune titt kaenlas. Oleks mul lapse sellises vanuses olnud nii palju meelekindlust, et kohe trenni minna! Oleks siis keegi teinud spinningut, kuhu saaks ta kaasa võtta :D

Koju jõudes ootas mind meilboksis once-in-a-lifetime võimalus, mida on praegusel hetkel, kui ma oma tööd ja sealset õhkkonda eriti ei naudi, just nagu rusikas silmaauku.
Kirjutas mulle üks disainer Interweave Pressist ja küsis, kas ma oleksin nõus Koigu uuele kudumisajakirjale mõned kudumidisainid tegema. Taiu Koigust oli mind soovitanud ja nüüd hakkame kenasti kolmekesi selle kallal tööle.
Tingimused on toredad - põhimõtteliselt sain vabad käed, mida ja kuidas teha. Lõng pannakse lähipäevil Kanadast posti ning selle järgi siis peaks ideed lendama hakkama :)