Unistustes ja unistamisest

Istun köögis teetassi taga ja kuulan Rein Rannapi ning Maarja plaati "Suudlus läbi jäätunud klaasi", mille Rannap mulle paar aastat tagasi kinkis. Polegi seda varem karbist välja võtnud, aga praegu on see nagu rusikas silmaauku, ehk sobib vaiksesse jõuluõhtusse imehästi.

Avastasin, et Dolce Gustoga saab edukalt teevett ka keeta - jätad lihtsalt kohvikapsli lisamata. Oleme sellesse masinasse vist mõlemad armunud ning leidsin juba ühe tuttava, kellel sama aparaat kodus ning kellega kahasse Ebayst selliseid jooke tellida, mida Eestis ei müüda.

Täna juhtus selline õnnetu lugu, et kõigepealt lõikasin oma vasakust pöidlast jupi maha ning natukene hiljem põletasin parema käelaba ahjus täielikult ära. Kudumine hästi välja ei kukkunud, aga trükkida on parema käega isegi võimalik.
Tema muidugi ehmatas korralikult, kui linnast helistas ja küsis, kas poest on midagi vaja tuua. "Kui viitsid, hüppa korra apteegist läbi ja too plaastrit. Ma lõikasin pöidlast tüki maha, aga muidu on kõik korras."
Tegelikult oli täiesti mõttetu soov, sest näpuotsas plaaster niikuinii ei seisa, aga haavapuhastusvahed ja side ajasid asja ära. No õmmelda pole siin midagi, tükk läind, mis sa enam teed... Kelle idee oli uued teravad noad osta, ah?


Laura rikkus mu jõulurahu ja istutas pähe plaani järgmise aasta mais minna Nordea Riia poolamaratonile. Jah, 2009 poleks see mingi ulme olnud, aga praegu? Vähem kui 150 päeva, olematu vorm ja streikiv põlv... Kas ma saan hakkama?
Nõusolekut veel ei andnud, aga jooksualase lektüüri kangutasin raamaturiiulist alla... Oleks praegu selline ilm nagu hommikul, oleks ilmselt jõe ääres väikese testtiiru ka teinud, aga vihma ja tuulega hästi ei taha. Mul hakkab nüüd ju Jaansoni rada otse akna alt ja rajale saamiseks peab vaid väravast välja astuma.

Isegi kui Riia maraton minu jaoks ei realiseeru, tõi see tagasi need kunagised unistused, mis praeguseks kuskile kaduma on läinud.
Ma unistasin sellest, et joosta maratoni ühes oma lemmiklinnas Roomas. Ja ma usun, et kunagi seda ka teen. Millal, ei tea.
Ma unistan, et saaksin sõita USAsse mõnele Vogue Knitting Live! üritusele ja õppida uusi tehnikaid maailma parimate kudumisspetside käe all.
Ma unistan reisist Kanadasse, et näha oma silmaga, kuidas Koigu lõngad need maagilised värvikombinatsioonid saavad.
Koigust rääkides, siis palju aega on möödas, aga minu esimene kudumidisain nende ajakirjas peaks ilmuma tuleva aasta märtsis. Igatahes andis Taiu mulle teada, et asi on kohal, said mu näpunäidetest aru ja Maie aitab mustri kokku kirjutada. Minu jaoks oli see väga ambitsioonikas projekt, sest nii keerukat mustrit ma pole varem kirjutanud, liiati võõras keeles.
Praegu seisab mul kapis veel mitu kera Koigut ja mõtlen, mis nendega peale hakata.. Nii ilus lõng, et ilma inspiratsioonita niisama raisata ei raatsi.

Ma olen täna õhtul kratiga kahekesi, aga enam ma ei karda, sest mul polnud raske lasta tal minna - ta tuleb tagasi!

Kuidas jõulud said päästetud

 

Kahjuks sellist pilti nagu siin tänavu jõulude ajal ei näe... Eile, kui me käisime Sugari jõulupeol, oli korraks isegi tunne, et maa läheb valgeks, aga ... täna ei midagi. 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis napp paar päeva tagasi polnud üldse kindel, et meil tulevad nii ilusad jõulud nagu nüüd välja kukkusid. Nimelt me suutsime paar päeva tagasi lahku minna. Jah, see paljude sõprade silmis kadestatud ideaalne paar ei olnudki nii täiuslik kui välja paistis. Ei, ärge mõistke valesti, meil on tohutult hea koos. Aga nagu varem maininud olen, teadsin ma kohe alguses, millise pagasi ma temaga kaasa saan. Teadsin, et ta on katki. Nii juhtuski, et nädala sees, peale mõne ajast vindumist, kui kõik polnud enam päris korras, andsin ma talle vabad käed - mingu, kui ta tunneb, et tal on üksi parem. Ja ta valis minemise. Teadmisega, et ta on siia väga tagasi oodatud, aga ainult siis, kui ta on kindel, et ta tahab minuga koos olla.

Igatahes ma olin päris kindel, et see on lõpp. Tõsi, ma lootsin, et ei ole, aga sisimas panin end valis kõige hullemaks. Üle paari aasta lõi mul välja ärevushäire, millest ilma kiirabi ja rahustiteta jagu ei saanudki. Sellele järgnev öö ja päev olid ühed kõige hirmsamad: et ma vähegi midagi muud suudaksin teha kui diivanil teki all lebada ja nutta (mul on ju siiski laps!), kirjutas perearst (et kratt oli niikuinii haige, pidime sinna juhuslikult järgmisel päeval minema) mulle rahustid. No mitte päris Xanaxit, vähe leebemad tilgad, aga siiski.

Ja ma võtsin neid. S--t oli endiselt olla, aga vähemalt ei hakanud enam keset tänavat nutma. Igapäevased toimetused suutsin teha nii, et kodust välja minnes kirjutasin kogu tegevuskava üles, sest muidu läks mul lihtsalt poolel teel meelest, kes ma olen, miks ma olen ja kus ma olen.
Nii et mul oli segadushetkedeks taskus paber stiilis "mine Port Arturisse, osta paprikat ja mune, mine korrus allapoole Koduekstrasse, osta kuusejalg (see, mis 5,99 maksab), lahku poest, ära unusta üle tee minnes vaadata, et autot ei tuleks". Selle viimase ma lisasin nimekirja siis, kui oleksin silla juures äärepealt sebral auto alla jäänud.
Otsustasin, et enne nutan omal silmad peast, a neid tilku ma rohkem ei võta. Teisel päeval ei võtnudki. Olin öösel isegi paar tundi vist maganud.
Oli neid, kes said minust aru. Kes muretsesid. Neidki oli, kes patsutasid õlale ja ütlesid, et aeg parandab kõik haavad. Oi kuidas ma seda lauset vihkan! Juba viimased 13 aastat kui mulle isa matuste ajal samamoodi öeldi.
Jah, ilmselt ma olen liiga emotsionaalne, aga kui olla kellegagi väga pikalt iga päev koos, on väga raske ja kummaline, kui teda ühel päeval enam pole...

Igatahes, minu masenduse teisel päeval, kui olin saatnud Oliveri naabripoistega õue, et ise jälle rahus diivanil tönnida saaks, koputas keegi uksele. Meil on välisuks lukus, arvasin, et ülalt naaber ja kui ma oma vesise näo diivanilt ukse poole keerasin, nägin ainult maast laeni ulatuvat kuuske. See oli poole suurem kui teine, mille krati tungival nõudmisel hommikul ostsin ja õue prügikasti kõrvale õhtut ootama jätsin.
Kuuse taga oli Tema. Ta tuli tagasi! Selgus, et üksi polegi nii hea olla. Ma klammerdusin ikka tükk aega ta kampsuni küljes enne kui olin kindel, et ei kujuta seda ette ning pärast vähemalt saja lubaduse pinnimist, et ta ei lähe rohkem minema, olin nõus haaret lõdvemaks laskma.
Nojah, mõni võib nüüd öelda, et mis see siis ära pole - osad lähevad üle nädala lahku. Aga mina tean, et kui ta tuli tagasi, siis ta on veendunud, et tal on minuga koos kõige parem olla. Ta pole mees, kes väga kergelt oma sõnu loobiks. Ta pole kunagi otsustanud vastu oma tõelisi tahtmisi selleks, et minule meele järele olla. Ta on mulle alati näkku öelnud kõik asjad, mis teevad mulle haiget, aga on läbinisti ausad. Sellepärast mul pole ka mingit põhjust temas kahelda: kui ta ütleb, et ta igatses mind, siis nii ongi.

Nüüd on jälle selline tunne nagu oleks esimest päeva armunud. Jõulupidu, mille ma tahtsin vahepeal suures kurvastuses üldse ära jätta, oli kõige toredam üldse: minu venna ja õe pere olid siin, ema tegi imelise kapsa ja ahjuliha nagu tavaliselt, lapsi oli terve maja täis, kuusk ehitud ja jõuluvana käis!
Mina istusin ja mõtlesin, et ma ei oskagi rohkem midagi soovida: mul on tore ühtehoidev pere, vahva laps ja mees, keda ma armastan! Muide, ma polegi kunagi varem kellelegi öelnud, et ma teda armastan. Jajah tean: 25 aastat, mitu suhet ja üks laps hiljem see lõpuks tuli, siirast südamest :)

Mitte midagi soovimisega on aga nii, et meil on nüüd uus pereliige. Ta on itaallane ja ta nimi on Dolce Gusto. Ehk siis see, et ma täna enne pidu kogemata oma presskohvikannu kilduseks viskasin, oli nagu märk, et mõni tund hiljem on meil uus kapselkohvimasin.
Tõttöelda läks sellega hästi, sest ma olin täiesti kindel, et ma kingin Talle täpselt samasuguse kohvimasina. Kallis käis seda  vähemalt pool aastat iga kord Home&Gourmet poes Port Arturis silitamas, kui me sinna sattusime. Aga viimasel hetkel plaan muutus ja ta sai midagi muud. Muidu oleks meil mõlemal praegu oma kohvikeetja :)

Masin on igatahes popp - teeb kapslitega mitut erinevat kohvi, kakaod ja teed ka. Jäätee ja -kohvi kapslid on samuti olemas, aga neid veel Eestis ei müüda. Elevust siia muidugi jagus ja pärast mitmeid katsetusi me saime isegi cappucino tehtud :) Esimene kord läks vähe nihu - mina sain kohvi, vennanaine sooja piima. Ei teadnud ju, et need on erinevatesse kapslitesse pakendatud ja ühe joogi jaoks peab mõlemat koos kasutama :)
Ma väga soovitan, maru laheda aparaadiga on tegu, nagu kohviku minivariant oa kodus - jook valmis oluliselt mugavamalt ja kiiremini kui tavalise kannu või presskannuga. Ainukeseks miinuseks saab pidada kapslite mõnevõrra kõrget hinda, aga seda ma ütlesin kohe, et neid hakkab ta ise ostma. Samas, muidu me joome kohvi peamiselt kodust väljas ja alla euri tassi ei saa vist kuskilt, ning euriga vaid nendest kohtadest, kus meil käpp sees. Sellest tuleb igal juhul soodsam.

Ma soovin teile kallid sõbrad, et igaüks leiaks oma jõuluime. Hoidke palun endale kalleid inimesi. Üks asi, mida minu varalahkunud isa õpetas, oli, et kordaminekutel on vähe väärtust, kui neid kellegagi jagada pole.

***

PS! Põrgukiz küsis uue kodu pilte, aga neid pole sellel lihtsal põhjusel, et hetkel pole ka fotokat. Küll tuleb!

Saame sõpradeks!

Oliver läks eile suure surmaga üksi õue. Meil on nüüd suur hoov ja kuigi lasteatraktsioonid talvekorteris, on ikkagi ruumi joosta ja mängida.
Suure surmaga sellepärast, et ta pole harjunud ju ilma minuta kuskil käima. Aga kaugel see kool ikka on, oleks aeg natukene iseseisvust õppida.

Igatahes õue ma ta sain ja natukese aja pärast olid ülalt naabripoisid ka platsis. Needsamad, kellega ta kolimisest saati on tahtnud tuttavaks saada.
Piilusin vaikselt köögiaknast ja tükk aega tundus, et midagi head siit ei tule: lapsed kõik oma hoovinurkades, põrnitsesid üksteist, aga mingit kommunikeerumist polnud näha. Nojah, mis ikka, panin selle paariaastase vanusevahe arvele: kui ei klapi, siis ei klapi.

Läks veel oma pool tundi, kui Oliver oli kobinaga ukse taga ja küsis, kas Rasmus võib meile külla tulla. Hurraa-hurraa! Umbes kella 13st päeval nad mängisid vaheldumisi toas ja õues kuni magamaminekuni, ilma kära ja kisata. Lihapalle, mis ma lõunaks tegin, mugisid kahe suupoolega ja üldse olid head lapsed.
Mulle oli olukord natukene võõras, sest Oliveril pole enne sõpru ju külas käinud. Eelmises kodus meil polnud selleks ruumigi. Korraga oli hetkeks kurb, et poiss hakkab suureks kasvama, saab ilma minuta hakkama.

Me saime härraga isegi nii palju vaba aega, et käisime vahepeal tunnikese piljardit mängimas. Tagasi tulles oli kergendus missugune: maja püsti, mööbel terve, ainult toad natukene segamini :)

***

Süüa ma tegin nädalavahetusel lausa kolmel päeval, mis minu puhul on midagi erakordset. Reede õhtul marineerisin lõhet selle retsepti järgi. Kallis kiitis, vend ja vennanaine käisid laupäeval külas ja ka kiitsid. Laupäeval tegime ahjulõhet toorjuustuga ning eile siis lihapalle.
Mees igatahes kurtis, et kui nii edasi läheb, on ta varsti paks :) Mina juba olen!

Me oleme nüüd pühapäevast saati uues kodus olnud. Voodi saime kokku, puid on ka, ülejäänud asjadega tegeleb siis, kui aega on. Ehk sööme papptaldrikutest ja ainult ahjukala ning -liha, sest potti-panni pole ja neid saab resti peal küpsetada :)

See oli äkki pühapäev, kui ma tulin Oliveri vanaema juurde viimast, kallis tegi samal ajal köögis süüa ja väga äraseletatud näoga ütles, et tegi midagi jubedat: rüvetas minu köögiriistu. Ma kohe ei saanud aru, millest jutt, aga siis nägin, et segab jäätisekulbiga kausis salatit. Nojah, salatilusikas meil on, aga tema meelest sobiks sellele mingi teine otstarve.

Nädalavahetus oli hull, sest ameeriklastel lõppes tänupüha ja algas ametlik jõulushoppingu hooaeg. Mulle tähendas see, et olin hüppeliselt suurenenud töömahu tõttu sunnitud omale ühe kuduja lisaks otsima. Õnneks leidsin ilma erilise vaevata. Aga viimased päevad on läinud hiliste öötundideni pakkides ja logistikat korraldades, et need tellimused kõik võimalikult kiiresti teele saaks. Ma ei julge ennustada, aga ehk järgmise paari nädalaga saab trall läbi.

Ja siis hakkab juba enda jõuluhullus. Sugulased ähvardasid, et tänavune jõulupidu toimub meie juures, aga kui ma oma kitsukest korterit vaatan (mis muidu nii pisikene ei tundugi), siis ma hästi ei kujuta ette, kuhus ee lastebande mahutada.

Kodujuttu

Leppisime kokku, et korter on korter ja maja on maja, ehk seniks, kuni ühte kindlat kodu pole, kumbagi neist peatuspaikadest nii ei nimeta ka.

Majas olen ma nüüd pühapäevast saati iga päev ahju kütmas käinud. Praegu kütan ka. Annab seda niiskust siit ikka välja suitsetada, aga mõningane progress on märgatav: kui pühapäeval oli temperatuur 12, siis vahepeal mitu päeva juba 14 ja täna, kui ma saabusin, oli toas 16 kraadi sooja! Praegu väidab õhksoojuspumba termomeeter, et on 19 kraadi, aga kuna ma köhin nagu hobune ja olen korralikult külma saanud, siis mul on raske seda uskuda.

Loomulikult pole kõik tõrgeteta läinud.

Kummut läks transportimisel katki ja telekas mängib hetkel põrandal. Leidsin eile "sõbralt sõbrale" poest ühe laheda kapi, aga täna tagasi ei jõudnud ja kardan, et see on ära ostetud.

Ringluspoes oli lahe voodi, mis Oliverile sobiks. Aga 70x190 mõõdus ja madratsit polnud. Ega kellelgi pole sellist madratsit üle või tea, kust soodsalt saaks?

Põrandad on küll täispuidust, aga jube külmas. Kust mulle meelde jäi, et puitpõrand pidi laminaadiga võrreldes palju soojem olema? No meil on külm kelder põranda all. Vaipasid on ilmselgelt vaja.

Minu voodit pole ikka  veel kokku saanud, seda tuleb natukene parandada. Äkki nädalavahetusel õnnestub siin juba ööbida ka.

Puid on mul riiulis täpselt nii palju, et homme saab veel kütta. Õnneks homme hommikul tuleb natukene puid juurde (aga kaugeltki mitte see kogus, mis talveks vaja) ja need peab ilmselt kohe keldrisse vedama, muidu pole kuiv puu enam varsti nii kuiv, kui välja vaadata...

No ja nipetnäpet veel, aga need on pisiasjad: liist siia, lamp sinna jne.
Prügiveoavalduse saatsin ära, aga lepingut pole veel tulnud. Tea, kas peaks juba uurima või kaua neil läheb?

Seoses hommikuse puudeveoga on mul homme tiba teistsugune tööpäev. Hommikul klõbistan kodus ja õhtul saab minust.... ettekandja :) Õnneks teie seda pilti ei näe, tegu on reserveeritud üritusega,  aga meil on krooniline tööjõupuudus ja ma vahelduse mõttes proovin meeleldi midagi uut.

Tema: "Kus sa oled?"
Mina: "Kodus."
Tema: "Ok, ma jõuan ka kohe, keeran just väravatest sisse."
Mina: "Mis väravatest?"
Tema: "No need, mis enne maja on."
Mina: "Aaa, ma olen teises kodus."

Keeruline see periood, kui ühes kohas pole otsi veel päris kokku tõmmanud ja teises on asjad paigas, aga ise veel puudu.
Kaks õhtut olen nüüd uues korteris ahju kütnud. Eile õhtul enne kütmist oli toas tervelt 12 kraadi sooja. Õhksoojuspumba ja ahju koostoimena õnnestus see venitada 19 peale. Aga ahi paistab kuivanud olevat ja edaspidi saab rohkem kui paari halu kaupa sinna tuld teha.
Puud on muidugi selline hell teema hetkel, et need, mis korteris olemas olid, kahanevad väga kiirelt. Ehk siis talvekütet on vaja. No ja nagu kingsepal pole kingi, pole metsamehel puid :) Aga ta lubas sellega ikkagi ise tegeleda.

Sissekolimast takistab meid niisiis temperatuur ja pisiasjad, mis veel sättida vaja - voodit pole kokku saanud, köögid mõned riiulid ja lamp puudu. Voodi on siiski peamine mure, lambi ja riiuliteta ma saan mõnda aega hakkama, aga põrandal magada ei tahaks.

Muidu on tore koht. Linna aastavahetusilutulestiku vaatamiseks kindlasti üks linna parimaid :) Jooksurada algab otse ukse eest ja kui ma kala püüaksin, võiksin elutoa aknast visata õnge ligunema. 

Suur boonus on see, et omanik elab meil kohe ülemisel korrusel - ehk nt täna, kui ma ise olen kella üheksani õhtul rakkes, saan ma paluda, et ta ise ahju ära kütaks :) 

Lõpp ja algus

Päris kolinud me veel ei ole, aga eile käisin uues korteris, täna tehakse seal veel viimased väikesed nokitsemised ja põhimõtteliselt on ta sissekolimiseks valmis.
Eile juba pakkisin kodus vaikselt asju, algul arvasin, et neid palju ei saagi ning kolime ühe autotäiega ära... Aga võta näpust, vist ikka nii libedalt ei lähe.


Mul on veel puudu voodi ja kirjutuslaud lapsele ning diivanilauda oleks ka vaja, aga sellega on aega. Ja puud, aga meespool lubas selle probleemiga ise tegeleda. Või mulle vähemalt tundus, et ta tegeleb...

Pikalt kirjutada ei saa, tunni pärast ootab mind hambaarst. Olen selle uue arsti juures käinud vaid mõned korrad, olen äärmiselt rahul temaga, aga kui Pärnu hambapolikliinikus mulle üritati selgeks teha, et minu esisilla tuunimisega on peagi lõpp, siis nüüd tundub, et oleme alguses: hambad ehitatakse korralikult ühepikkuseks, laminaadid võetakse maha ja kroonid lähevad asemele. Sest selgus, et minu esihambaid on lapsena nii palju parandatud, et oma hambapinda neil peaaegu polegi ja laminaadiga on see oht, et võin hamba lihtsalt pooleks hammustada.

Ma räägin ju, et mu esisild on juba praegu kallim, kui mõne mehe auto :(