Me oleme nüüd pühapäevast saati uues kodus olnud. Voodi saime kokku, puid on ka, ülejäänud asjadega tegeleb siis, kui aega on. Ehk sööme papptaldrikutest ja ainult ahjukala ning -liha, sest potti-panni pole ja neid saab resti peal küpsetada :)

See oli äkki pühapäev, kui ma tulin Oliveri vanaema juurde viimast, kallis tegi samal ajal köögis süüa ja väga äraseletatud näoga ütles, et tegi midagi jubedat: rüvetas minu köögiriistu. Ma kohe ei saanud aru, millest jutt, aga siis nägin, et segab jäätisekulbiga kausis salatit. Nojah, salatilusikas meil on, aga tema meelest sobiks sellele mingi teine otstarve.

Nädalavahetus oli hull, sest ameeriklastel lõppes tänupüha ja algas ametlik jõulushoppingu hooaeg. Mulle tähendas see, et olin hüppeliselt suurenenud töömahu tõttu sunnitud omale ühe kuduja lisaks otsima. Õnneks leidsin ilma erilise vaevata. Aga viimased päevad on läinud hiliste öötundideni pakkides ja logistikat korraldades, et need tellimused kõik võimalikult kiiresti teele saaks. Ma ei julge ennustada, aga ehk järgmise paari nädalaga saab trall läbi.

Ja siis hakkab juba enda jõuluhullus. Sugulased ähvardasid, et tänavune jõulupidu toimub meie juures, aga kui ma oma kitsukest korterit vaatan (mis muidu nii pisikene ei tundugi), siis ma hästi ei kujuta ette, kuhus ee lastebande mahutada.

Kodujuttu

Leppisime kokku, et korter on korter ja maja on maja, ehk seniks, kuni ühte kindlat kodu pole, kumbagi neist peatuspaikadest nii ei nimeta ka.

Majas olen ma nüüd pühapäevast saati iga päev ahju kütmas käinud. Praegu kütan ka. Annab seda niiskust siit ikka välja suitsetada, aga mõningane progress on märgatav: kui pühapäeval oli temperatuur 12, siis vahepeal mitu päeva juba 14 ja täna, kui ma saabusin, oli toas 16 kraadi sooja! Praegu väidab õhksoojuspumba termomeeter, et on 19 kraadi, aga kuna ma köhin nagu hobune ja olen korralikult külma saanud, siis mul on raske seda uskuda.

Loomulikult pole kõik tõrgeteta läinud.

Kummut läks transportimisel katki ja telekas mängib hetkel põrandal. Leidsin eile "sõbralt sõbrale" poest ühe laheda kapi, aga täna tagasi ei jõudnud ja kardan, et see on ära ostetud.

Ringluspoes oli lahe voodi, mis Oliverile sobiks. Aga 70x190 mõõdus ja madratsit polnud. Ega kellelgi pole sellist madratsit üle või tea, kust soodsalt saaks?

Põrandad on küll täispuidust, aga jube külmas. Kust mulle meelde jäi, et puitpõrand pidi laminaadiga võrreldes palju soojem olema? No meil on külm kelder põranda all. Vaipasid on ilmselgelt vaja.

Minu voodit pole ikka  veel kokku saanud, seda tuleb natukene parandada. Äkki nädalavahetusel õnnestub siin juba ööbida ka.

Puid on mul riiulis täpselt nii palju, et homme saab veel kütta. Õnneks homme hommikul tuleb natukene puid juurde (aga kaugeltki mitte see kogus, mis talveks vaja) ja need peab ilmselt kohe keldrisse vedama, muidu pole kuiv puu enam varsti nii kuiv, kui välja vaadata...

No ja nipetnäpet veel, aga need on pisiasjad: liist siia, lamp sinna jne.
Prügiveoavalduse saatsin ära, aga lepingut pole veel tulnud. Tea, kas peaks juba uurima või kaua neil läheb?

Seoses hommikuse puudeveoga on mul homme tiba teistsugune tööpäev. Hommikul klõbistan kodus ja õhtul saab minust.... ettekandja :) Õnneks teie seda pilti ei näe, tegu on reserveeritud üritusega,  aga meil on krooniline tööjõupuudus ja ma vahelduse mõttes proovin meeleldi midagi uut.

Tema: "Kus sa oled?"
Mina: "Kodus."
Tema: "Ok, ma jõuan ka kohe, keeran just väravatest sisse."
Mina: "Mis väravatest?"
Tema: "No need, mis enne maja on."
Mina: "Aaa, ma olen teises kodus."

Keeruline see periood, kui ühes kohas pole otsi veel päris kokku tõmmanud ja teises on asjad paigas, aga ise veel puudu.
Kaks õhtut olen nüüd uues korteris ahju kütnud. Eile õhtul enne kütmist oli toas tervelt 12 kraadi sooja. Õhksoojuspumba ja ahju koostoimena õnnestus see venitada 19 peale. Aga ahi paistab kuivanud olevat ja edaspidi saab rohkem kui paari halu kaupa sinna tuld teha.
Puud on muidugi selline hell teema hetkel, et need, mis korteris olemas olid, kahanevad väga kiirelt. Ehk siis talvekütet on vaja. No ja nagu kingsepal pole kingi, pole metsamehel puid :) Aga ta lubas sellega ikkagi ise tegeleda.

Sissekolimast takistab meid niisiis temperatuur ja pisiasjad, mis veel sättida vaja - voodit pole kokku saanud, köögid mõned riiulid ja lamp puudu. Voodi on siiski peamine mure, lambi ja riiuliteta ma saan mõnda aega hakkama, aga põrandal magada ei tahaks.

Muidu on tore koht. Linna aastavahetusilutulestiku vaatamiseks kindlasti üks linna parimaid :) Jooksurada algab otse ukse eest ja kui ma kala püüaksin, võiksin elutoa aknast visata õnge ligunema. 

Suur boonus on see, et omanik elab meil kohe ülemisel korrusel - ehk nt täna, kui ma ise olen kella üheksani õhtul rakkes, saan ma paluda, et ta ise ahju ära kütaks :) 

Lõpp ja algus

Päris kolinud me veel ei ole, aga eile käisin uues korteris, täna tehakse seal veel viimased väikesed nokitsemised ja põhimõtteliselt on ta sissekolimiseks valmis.
Eile juba pakkisin kodus vaikselt asju, algul arvasin, et neid palju ei saagi ning kolime ühe autotäiega ära... Aga võta näpust, vist ikka nii libedalt ei lähe.


Mul on veel puudu voodi ja kirjutuslaud lapsele ning diivanilauda oleks ka vaja, aga sellega on aega. Ja puud, aga meespool lubas selle probleemiga ise tegeleda. Või mulle vähemalt tundus, et ta tegeleb...

Pikalt kirjutada ei saa, tunni pärast ootab mind hambaarst. Olen selle uue arsti juures käinud vaid mõned korrad, olen äärmiselt rahul temaga, aga kui Pärnu hambapolikliinikus mulle üritati selgeks teha, et minu esisilla tuunimisega on peagi lõpp, siis nüüd tundub, et oleme alguses: hambad ehitatakse korralikult ühepikkuseks, laminaadid võetakse maha ja kroonid lähevad asemele. Sest selgus, et minu esihambaid on lapsena nii palju parandatud, et oma hambapinda neil peaaegu polegi ja laminaadiga on see oht, et võin hamba lihtsalt pooleks hammustada.

Ma räägin ju, et mu esisild on juba praegu kallim, kui mõne mehe auto :(

Õues peaks praegu olema 5 kraadi külma, mis tähendab, et ma parema meelega nina välja ei pistaks, aga peab. Iga talv olen veendunud, et sellel aastal ma külmun surnuks, ja mida aasta edasi, seda loogilisem tundub, et see ükskord juhtub :)
Seekord on eriti nukker, sest mul pole ei talvesaapaid ega korralikku jopet. Mantlit pole ka jõudnud õmbleja juurde viia, et see omale parajaks lasta teha, on -12 kiloga maru suureks jäänud. No või mis minust rääkida, kratiga on sama lugu - jope ja saapad on talle nüüd küll ära tellitud, aga kätte pole veel saanud. Siit ma ei raatsi ühtegi lasteriiet osta, poisi talvenänni tellisin Ebay kaudu Inglismaalt ja USAst.

Nädalavahetusel peaks leidma aset see tähtsündmus, et saame uue korteri võtmed kätte. Kolm tuba, ahjuküte, väike hoov.
Aga üllatuslikult selgus eile, et talvepuid me ikkagi sealt ei saa, kust oli planeeritud ja nüüd peab hakkama otsima uusi. Eile mõned päringud saatsin ja  tundub, et päris lootusetu kuiva küttepuu saamine õnneks ei ole.

Eile õhtul ma jäin magama umbes kell kaheksa, tund hiljem kobisin diivani tagant voodisse ja ütlesin lapsele, et kui ära väsib, mingu ka magama :)
Kesköö paiku tegin korraks silma lahti, laps oli end ise ilusasti unele sättinud. Põhimõtteliselt magasingi hommikul seitsmeni (ja ärkasin esimest korda üle tüki aja äratuskellata), aga ju oli seda millekski vaja.

Istun siin ja mõtlen, kas ma olen kunagi kedagi vihanud. Tõeliselt südamest vihanud. Ja ühtegi juhust ei tule meelde. Minu jaoks on tegu nii tugevalt negatiivse emotsiooniga, mille peale isegi ei mõelda kergekäeliselt. Ja miks ma peaksin endale ise kunstnikult halbu emotsioone juurde tekitama.

Täna ma tahaks nii väga välja öelda, kui suur on minu viha ühe konkreetse inimese vastu. Ma ei vihka teda, aga ma tunnen viha, et ta on nii süüdimatult ühe teise inimese katki teinud, keda mina praegu lapin.

Kui ma omale selle mehe võtsin, siis väga teadlikult koos kõigi tema puuduste, nõrkade kohtade ja kogu tema mineviku pagasiga.
Ma teadsin, et ta on katki. Mitte enam niivõrd, kui kunagi meie tutvuse alguses, kuid siiski. Ma pole naiivne ja andsin endale aru, et see ei saa olema lihtne. Teadsin, et tulevad tagasilöögid.

Mul on väga hea mees ja mul on keeruline sõnadesse panna kõike seda, mis ta mulle andnud on: eneseusku, julgust, indu, tuge, palju armastust ja hoolimist. Ja seda valusam on mul, et tema ei suuda uskuda, et keegi (antud juhul mina) tõesti siiralt hoolib temast. Et me pole koos ainult siis, kui kõik hästi on, vaid ka halbadel aegadel ei pea ta ainult ise hakkama saama. Et ma ei jäta teda maha, kuigi ta üritab mulle selgeks teha, et minul oleks niimoodi lihtsam. Et ta võib välja näidata oma emotsioone kartmata, et neid kasutatakse tema vastu.

Ei. Ma võtsin ta endale teadlikult kogu selle pagasiga. Aga ma kardan, et kui ma seda teist peaks lähipäevil juhtumisi nägema (ja kahjuks ma tean liiga hästi, kes ta on), ei suuda ma jääda neutraalselt ja jätta ütlemata millist viha ma tunnen tema vastu.

Hommikul...

Istun kohvitassiga koos arvuti taga, kell on umbes 7.30 hommikul. Tegelikult oli plaan seitsmest tõusta, kratt varem lasteaeda viia ja ise enne tööd ujuma minna... Aga ma ei viitsi.
Kui miski mu elukorralduse juures mulle hetkel väga sobib, siis see, et ma ei pea kella üheksaks tööl olema. Tee või tina, no pole hommikuinimene.

Majaga läks nii, et venelased ostsidki selle ära. Väga vahva perekond oli, kuigi ma ei saa aru, mis vägi paneb kedagi soovima maamaja teises riigis kuskil metsa sees, kuhu nad ilmselt ka järgmised korrad omal jõul kohale sõita ei oska, kus pole nende mõistes mingit tsivilisatsiooni kas või külakaupluse või naabrite näol.

Meie peame nüüd korra veel minema, oma kolale järele. Ega sealt väga midagi tuua pole, aga kratt igatseb legomehikesi, ma tahaks ühte vanaaegset kohvrit saada ja Temal pidi elutoas olema mingi suur ja lahe loodusfoto, mis mulle kunagi silma hakanud pole...

Linnakodus kolimine lükkub novembri algusesse. Jõuluks oleme vähemalt uues kodus, sest suguvõsa ähvardas tänavu jõulupidu minu juures korraldada :)