Ma ei ole selle uue bloggeriga ikka sõbraks saanud. Ja viimasel ajal on nii kiire ka, et ei jõuagi midagi kirjutada.

Elu jätkub endiselt käsitöölainel. Suplen lipsudes, kikilipsudes, tillukestes mütsides ning peapaeltes. Viimaste meisterdamine on minu viimase aja lemmiktegevus. Nii mõnus on istuda teleka ees, püstol käes, ja lilli liimida. Liimipüstoliga siis.
Umbes sellised nad tulevad:

Viimane on minu lemmikpilt naabriplikast, kes hea meelega on end nõus modelliks lubama. Juhuslikult tabatud hetk, milles on minu meelest nii siiras emotsioon.

***
Käsitöölaine kõrval kulgeb kõik oma rutiinset rada pidi. Mees on suurema osa ajast tööl, mina kodus ning vaikselt hakkan arvama, et ma suren suhtlemisvaegusesse mitte talvekülma nagu seni ekslikult arvasin. Nii et tulge mulle külla, ma ei kao siit kuskile.
Kallis tegi üllatuse ja bronnis meile järgmise aasta alguseks reisi. Tegelikult läheme suurema seltskonnaga, nii 12 inimest kokku. Hiina-Vietnam-Laos on esialgne kava, aga see võib veel muutuda. Kant jääb samaks muidugi.
Kallil on pühapäeval sünnipäev ja täna terve päeva olen üritanud kolmepäevasteks pidustusteks menüüd paika panna. Homme läheb kibekiireks kokkamiseks ning reede hommikul sõidan enne teisi maale ära, et saun puhtaks küürida ja külaliste saabumiseks pitslinik lauale panna.
Laupäeval peame teise peo mehe vanemate juures ning sellest saab meie esimene traditsiooniline ämmad-äiad kohtuvad üritus. Ega ma väga ei põe, mu ema oskab end suht viisakalt ülal pidada :)
Pühapäevane pidu on pühendatud naabritele ning tuleb kõige kodusem.

***

Vahepeal täitsin SAISis ära avalduse, lootusega sügisel uuesti kooli minna. Haapsalu Kolledži poole vaatan ka. Aga sellel teemal ei taha enne hõisata kui põhjust on.

Kudumipildid uues kuues

Need telefoniga tehtud fotolaadsed tooted minu viimase aja kudumitest said uue kuue. Päris modellide ja päris kaameraga.
Laske silmal nüüd puhata :)

Aga enne seda tahaksin veel panna teele tänusõnad mõne hea inimese suunas.
Kõigepealt olen ma äraütlemata õnnelik oma elukaaslase üle, kes on mind sellel kudumisteekonnal tohutult innustanud ja julgustanud ning üritanud mulle selgeks teha, et võibolla ongi selles kõiges midagi erilist. Ilma temata te ilmselt neid fotosid ei näeks.
Teiseks on mul maru vahvad naabrinaised, kes tulid ilma palumata modellideks. Eks ma neilegi kord tasun :)
Ja muidugi minu lemmikvend, kes lahkelt sponsoreeris meie ettevõtmist oma fotokaameraga (eks ma vaikselt ikka unistan, et sünnipäevaks saan omalegi uue).

No olgu, ei piina teid kauem! Siin nad on:

Lisaks nn omatoodetele tegin vahepeal ühe imekena kolmnurkse Haruni salli (otsi tasuta mustrit Ravelryst), materjaliks alpakavill:

Ja mõned paarid oma romantilise pitsmustriga randmesoojendajaid. Seekord materjaliks Debbie Blissi meriinovill, täiesti uskumatult pehme ja mõnus.

Lisaks on mul selles suvekleitide seerias veel üks kleit, mis ei ole valmis, ning ports asju, mis lähevad erinevatele ajakirjadele ning mida ei tohi enne avaldamist näidata.

Uudiseid, uudiseid!

See on see, kui ammu bloginud pole..
Logisin käsitööblogi jaoks Wordpressi, kõik näis nii uus ja võõras. Tulen siia... Bloggeris sama värk. Võttis ikka mitu head hetke, et aru saada, mis toimub.

Pikalt kirjutada hetkel ei saa, sest olen näljast nõrkemas. Lühidalt viimast kuud kokku võttes võib öelda, et hetkel on asjad nii, et palgatööga sai lõpp. Uue poole hetkel ei vaata ka. Natukene nokitsen paarile väikefirmale turundust teha, aga see on rohkem hobikorras ja soovist näha, kuidas ideed reaalsuses toimivad.

Kudumiäri aga plaanime ühiste jõududega käima lükata. Suvekollektsioon saab kohe-kohe üles, mõned asjad veel lõpetada ja fotoshoot ootab ka ees.
Paari piilupilti saan aga teiega jagada:

Elu suurim seiklus algab nädala pärast!

Pean klaarima ühe vana võla ja rääkima, kuidas töövestlus läks.
Lühidalt öeldes väga hästi! Isegi ooterežiimile ei pandud, juba sama kohtumise lõpus tehti pakkumine ära. Olin tol hetkel jube õnnelik, tegelikult olen praegu ka, aga hinge on pugenud väike kahtluseuss...

Mitte, et mulle miski selle juures ei meeldiks, aga... Olen ju pikalt unistanud sellest, et midagi ISE teha. Seni ei tundunud õige aeg olevat. Praegu, kui mul on olemas väga toetav tagalatiim, tunnen end enesekindlamalt kui enne. Ehk mul on jäänud viimane nädal vanas töökohas, mille järel on mul kaks nädalat hingetõmbeaega ja maikuust peaksin uues kohas alutama. Sees aga närib, et mis siis kui ei läheks...
Tegelikult plaanin vahepealset kahte nädalat niikuinii tegusalt sisustada ja oma käsitööäri jõudsamalt käima lükata. Esimesed sammud selleks on juba  tehtud. Aga minu uus töö (ekspordialal) nõuab väga palju aega ja energiat ning ma kardan, et mõlema jaoks ei jätku võhma. Teisest küljest oleme me aina rohkem hakanud rääkima uuest titast ja need plaanidki lükkuvad jälle teadmata ajaks edasi. Selle pärast ma niiväga ei muretse - ma tunnen, et eneseteostuse mõttes on mul käsil praegu kõige viljakam aeg ja see muu tilulilu kannatab veel paar aastat oodata. Vist.

Mis siit ka välja ei tuleks, olen kindel, et tegu on minu elu kõige suurema seiklusega. Lähen tööle ja hüppan pea ees tundmatusse kohta. Pean ehitama üles kogu süsteemi nullist ja ujuma õppima ilma, et keegi käest hoiaks. Samas on see nii minu moodi - mul peab olema esmapilgul püüdmatuna näiv väljakutse, et ma motiveeritud midagi tegema oleksin.
Tõenäoliselt saab minust ka selle kõrval ettevõtja. Seda maailma olen juba kombanud, aga õppida on nii palju, nii palju. Vastutus kasvab, sest jällegi ei plaani ma piirduda lihtsate lahendustega. Aga kuskil sees miski ütleb mulle, et seekord väga valesti ei lähe.

Lisaplaan selleks kaheks vabaks nädalaks on mul ka: hakkan lõnga värvima!

Tööst ja töö otsimisest

Lähen homme töövestlusele.

Teadsin juba pikalt, et siia ma kauaks jääda ei plaani, aga uue koha otsimine polnud mulle prioriteet ka. Mõtted liikusid pigem ikka selles suunas, et midagi ise tegema hakata.
Siis jäi see pakkumine mulle silma. Väike taustauuring ja firma oma töökultuuri ning suhtumisega hakkas meeldima. Töö on ka parasjagu väljakutseid pakkuv ja kõrget saavutusvajadust nõudev, mida ma hetkel just vajangi.
Ega ma mingeid lootuseid ei hellitanud, aga saatsin CV ja motivatsioonikirja ära. Varjamata, et tegemist on minu jaoks võõra valdkonnaga, kus mul kogemus puudub. Mängides avatud kaartidega. Ja voilaa - mõni aeg hiljem oli mu postkastis kiri sooviga, et oma visioonid rohkem lahti kirjutaksin.

Kergekäeliselt ma seda ülesannet ei võtnud, aga üle ka ei pingutanud. Otsustasin jääda iseendaks ning end mitte üles kiitma hakata. Pigem rõhusin sellele, et minu motiveeritus välja paistaks.
Kaks päeva hiljem oli mu postkastis uus vastus. Väga positiivne - et kuigi on ka teisi kandidaate, oodatakse just minuga kohtumist väga.

Täna ta nüüd siis helistas. Väga muhe mees oli. Lubas mulle homme hommikul isegi koju järgi tulla, et ei peaks ühistransaga teise linna otsa seiklema hakkama :)

Kes teab, võibolla on minu eelis see, et mul pole seda töökohta iga hinna eest vaja. Kui ma ei saa, ei kaota ma midagi. See teeb pingetest vabaks ja lubab julgem ning otsekohesem olla. Ja kui peaks olema tegu minu võimalusega, siis jah, ma haaran sellest rõõmuga kinni!

Mul on töövestlustega selline kentsakas lugu, et need korrad, kui kuskile kandideerinud olen, saan lugeda ühe käe sõrmedel kokku. Ja kõigil nendel kordadel olen soovitud koha ka saanud. Ehk mul puudub äraütlemise kogemus, mida ma varem ka väga pelgasin. Hetkel enam mitte.
Kui ma oma praegusesse kohta tööle tulin, pidin ise kahele potentsiaalsele tööandjale ära ütlema, kes mõlemad end samamoodi enda juurde ootasid. Ma ei arva, et tegin sellel hetkel vale valiku, aga kindlasti oleks saanud teha parema. Samas olen ka siin väga palju õppinud - minu roosa mull elust ja kõigi inimeste headusest on purustatud :)

Põgus pilguheit tulevikku

Pean vist oma sõnu sööma - lahusolek polegi nii kerge. Esimese üksiku õhtu kodus tundsin end väga imelikult. Midagi oli puudu. Läksin vara magama ning hommikul tõusin enne kella, sain hakkama. Eile öösel olin hoopis oma venna juures naistepäeva tähisamas ja täna maandusin uuesti koju. Üksi, isegi kratti pole. On veel imelikum. Aga nädalavahetus tuleb tihe ja hoiab rakkes: homme hommikul krati jalkatrenn, siis külalised, õhtul veel üks kohtumine, pühapäeva hommikul plaanin Nooruse Majja zumbasse minna ja päevaks sõidame maale ämma-äia juurde.
Siis ongi jäänud vaid nädal ning mõned päevad lisaks ja ta tuleb juba koju.

Krati kooliplaanidest niipalju, et oleme pärast pikka kaalumist otsustanud ta Rääma asemel hoopis Vabakooli panna. Selle kasuks rääkisid väikesed klassid, hinnetevaba hindamissüsteem, aktiivne kooliväline tegevus, personaalne töö lastega ja naabrite positiivsed kogemused. Ei saa märkimata jätta ka soodsat asukohta kodu lähedal.

Tööl palusin omale eile viisakalt hakata asendajat otsima. Saadi minu põhjustest aru, miks sellise otsuse langetasin. Olen olemas veel täpselt nii kaua kui vaja, ehk uue inimese leidmise ja välja koolitamiseni. Kindlasti pole minu eesmärk paberitega vehkida ja pärast kuud nelja tuule poole kaduda. Tahan, et neil hästi läheks, kas siis minuga või minuta.

Mis ma edasi tegema hakkan, seda täpselt ei teagi. Mõtteid on, võimalusi ka, kui kallis tagasi tuleb, eks siis arutame lähemalt. Kõigepealt tahaks puhata niikuinii. Teen maale sauna taha peenra ja kasvatan porgandeid :) Mul on hea meel, et mul on vabadus ja julgus selline otsus vastu võtta.
Teiselt poolt on kahju ka. Mulle meeldivad need inimesed, kellega ma koos töötan. Ma usun, et seal majas liiguvad asjad õigemas suunas kui seni. Ma hakkan puudust tundma paljudest muusikutest, loomeinimestest ja lihtsalt kaasamõtlejatest.

Kahjuks ei ela me maal - ehkki tulevikuplaanid sinna liiguvad - aga selline ökotaluniku-kanakasvataja-lõngavärvija elu istuks mulle hästi.

Kolmekesi

Eelmise jutu jätkuks oleme vahepeal veel ühe koorma puid toonud. Sama stsenaarium muidagi kordus - tal oli vaja tööle tagasi tormata ja mina siis üksi ladusin neid. Aga ta sõidab järgmine nädal teisele poole maakera ära ja ma vähemalt ei külmu selle paari üksiku nädalaga surnuks.

Oleme nüüd mõnda aega kolmekesi elanud. Ma täpselt ei teagi, millal ja kuidas see juhtus, aga ühel päeval ta lihtsalt ei läinud enam ära.
Päris tore on. Vaikselt hakkab normaalne elurütm tagasi tulema, mõlemal on oma asjad ajada ja enam ei lükka neid tahaplaanile selleks, et õhtul teleka ees kaisutada saaks.
Kohanemine võtab ikka aega. Üritame üle olla sellest, et eeldame, mida teine parasjagu tahaks või ei tahaks teha. Küsida on lihtsam, jäävad vääritimõistmised ära. Istume vahel ikka veinipudeliga köögilaua taga (sellest ajast, kui lõpuks toolid saime) ja võtame aega lihtsalt rääkimiseks. Ja ikka on üllatusi nii palju.

Mõnes mõttes on meil lihtne, sest meil kummalgi pole suurt kogemustepagasit eelmisest elust. Mul on selja taga üks lühike kooselu, mille jaoks olin ilmselgelt liiga noor. Temal pole sedagi. Teisalt on raske, sest kaks individualisti on harjunud peamiselt iseendaga arvestama. Siis muretsedki üle ja proovid teist igale poole plaanidesse sobitada. Niipalju, et ühel hetkel saab liialt.

Tegelikult ootame mõlemad seda kahte nädalat, mis nüüd eraldi oleme. Eelkõige vist selleks, et uue mugava eluga juurde kogutud kolm kilo turjalt maha saada :)